keelek6rv | language. not tongue

ära hõiska enne õhtut..

2011-12-27T11:56:00.003+02:00

.. ehk kurvastasin pisut liiga vara.
siin see on, täies hiilguses! aasta 2011 jõulukaart teile, mu kaks kallist lugejat!

ohhh

2011-12-23T20:54:00.000+02:00

noh, tuleb ära ka see teine postitus aastast 2011. aga! ma ei saanud ju jõulukaarti. nii et mul ei olegi midagi öelda peale selle, et .. pettumus. kerige siis pisut allapoole ja vaadake eelmisi aastaid. tsaupakaa :)

from january to december

2011-08-23T10:02:00.002+03:00

nojah. mõtlesin, et teeks siis aasta 2011 postituse ka ära. kuigi ma pole end ametlikult kinni pannud, siis on see ometigi kuidagi iseenesest juhtunud... ei tea, kas muutunud olen mina või ajad või blogimaailm.. aga vajadust taas sulg haarata tundsin ma tegelikult juba laupäeval, mil toimus pikalt reklaamitud patriootlik lauluväljakuüritus ning ma mitte ühestki kohast peaesineja nime õigesti hääldatavat ei kuulnud. üsna imelik ja üllatav mu meelest. kui ma oleks raadio- või teleajakirjanik, siis ma oskaks guugeldada küll, ja isegi vikipeedias on see õigestiütlemine ju ära toodud. ohjah.
mis aga puutub 20. augusti tähtpäeva ja selle tähistamisega seotud rahvustunnete suures mahus õhkupaiskumisse, siis.. kui kuskil veebigaleriis on öine pilt nahktagis kiilakatest noormeestest eesti lipuga ja allkiri, et isamaalisi laule lauldi ka koduteel, siis minus tekitab see pigem tundeid, mis on ebamugavad ja -meeldivad. ei saa minust natsionalisti...

jeesus mariia!

2010-12-23T14:27:00.000+02:00

jaa, jõudsin ikka ära oodata. just siis, kui arvad, et hullemaks minna enam küll ei saa, ja loodad hoopis arengutele, siis.. sest on ju wordart! oh jumal küll, tõepoolest..

KK, loodan, et sa ei pea pettuma. ja tervitused ka taskuteatrile.

ma ei saa aru, kuidas sai juhtuda, et eelmine aasta vahele jäi.. aga vt ka:
2008
2008 II
2007
2006

closer and closer and closer to you now

2010-08-20T21:10:00.000+03:00

ega üldiselt palju ei puudunud, et ma lahkudes endale herbaariumit oleks hakanud tegema.. mälestuseks või nii. kolm käbi ja mõned pihlakamarjad siiski tõstsin autosse. nii tore kuulda, et on vähemalt üks inimene maailmas, kes saab täpselt sellest tundest aru. kui on viimane päev ja ärasõit, ja nutt ongi kurgus, ning tunne, et apppi, see saigi läbi. kuigi algab uuesti umbes üheksa kuu pärast, sest alati on ju alanud. igatahes oli ülimalt lohutav see, kui v ja a ütlesid, et m pisardab oma autos kah iga jumala aasta "lõplikult" ära minnes. mille peale mul silm kergelt märjaks läks, mõistagi.

olles emotsionaalselt veidi ebastabiilne (sel aastal kuidagi eriti..) tegin ma enda jaoks midagi üsna meeletut. nimelt hääletas tee peal üks mees koeraga. selline must pitsu, üsna minu kunagise sarnane (ja peaaegu kõik koerad tekitavad mus tahtmise neid silitada või vähemalt verbaalselt nunnutada). aga härra oli silmnähtavalt napsune, ja ka kergete vägivallatunnustega näos. sõitsin mööda. sest ma olin üksi ja kuigi eriti koera oli kahju maha jätta, siis ma lihtsalt kartsin natuke.. aga siis tuli mul klomp kurku, umbes paarisaja meetri pärast, ja ma mõtlesin, et ma jään seda veel (kümneteks) aastateks kahetsema.. noh, selle koera pilk, selle mehe pilk. ja siis ma tagurdasin tagasi (muidugi ma oleks paar korda kraavi tagurdanud äärepealt, aga see on teine teema, et miks õigetpidi otse sõita on megalihtne, aga tagurpidi mitte. võib-olla on probleem lihtsalt selles, et ma olen.. naine?). no igatahes avasin akna (tema oli juba seks hetkeks ukse lahti rabanud), ja küsisin, et kuhu ta sõita soovib, ja kas koer ikka tuleks ka. tahtis paari kilomeetri kaugusele poodi minna, ja koer ei tule, vaid leidvat kenasti kodutee tagasi. kell oli umbes 2 või 3 pärastlõunal ja nagu mainisin, siis kodanik oli silmnähtavalt ja ninahaistvalt ebakaine, lonkas, nägu oli katki, ent kostümeeritud keskmiselt normaalselt. nende loetud minutite jooksul, mis me koos veetsime, püüdsin arendada sõbralikku, sooja ja humoorikat vestlust, ise samal ajal tema läheduses olevaid isiklikke asju jälgides, et ta midagi tasku ei tõstaks, ja mõeldes, mis must saab, kui ta sunnib mu kuskile metsa keerama, paneb noa kõrile või lihtsalt virutab mulle ja nõuab raha või seksi või autot. suurest erutusest sõitsin 50 alas umbes 65ga vähemalt. sain teada, et ta lonkab selle pärast, et sai mõned päevad tagasi rästikult hammustada. reageerisin ka, umbes, et: "issand, kas tõesti? kas te arsti juures ikka käisite või kiirabisse helistasite?" vastusest ei saanud täpselt aru. tuli pood, jätsime sõbralikult hüvasti. tuulutasin autost viinahaisu välja, ja tundsin heameelt, et sain väikse heateo teha. ma ei tea ainult, kes ta koju tagasi viis..

ja see rattasõit? meh. mäed ei ole mu sõbrad, ja ma ei tea, miks ma arvasin, et võrumaal neid nii palju ei olegi. ma ei saa aru, mida need täna seal osalenud naised söövad-joovad-ja-mis-trenni-teevad, kes jaksavad kogu aeg sõita kõige raskema käiguga ning ei viitsi seda vahetada ka mäkke raiudes. spuuki.

so put your hands up

2010-08-18T15:10:00.001+03:00

jeii, mu parem põlv ei olegi enam halvem ja töötab jälle nagu peaaegu uus (niivõrdkuivõrd, aga üks kobe keskealise põlv ikkagi - ptüiptüiptüi)! eile mõtlesin, et proovin vahelduse mõttes rannas joosta. päeval näen seal ühte meest paljajalu ja uikaritega mööda leekimas, seega otsustasin ka paljajalu minna. pealegi on mõnus vahelduseks vees solistada, mida tossudega ei saaks mugavalt teha. võib-olla täna proovin teisiti, sest veidi kõva oli küll. ahh, ja ma kohtasin oma teel ühte ülinunnut paati nimega marta, peaks täna fotoka kaasa võtma või mingi eraldi treti tegema sinna.. downside oli see, et jätsin eile lõuna vahele (va kamadoos) ja kuigi ma ei läinud jooksma just väga tühja kõhuga, siis ujumistrenni ajaks oli siiski tekkinud meeletu vaakum, ja ma lihtsalt ei jaksanud ennast vees liigutada :S eepikfeil, nii et täna kavatsen kindlasti enne tankida.

pärast eilset jooksu tegin endale ja põlvele preemiaks kaks soolast kooki - tomati-sibula-juustu ja kukeseene-kana. viimane oli natuke kuiv, ilmselt poleks pidanud kanafileed enne praadima. järgmine kord siis tean. pool taigenit on veel alles, õhtul vist tuleb tuunikala-sibula-tomati šedööver.

võtsin täna hommikul tassi kohvi ja telefoni kaasa ja läksin randa ühte pikemat kõnet tegema. kui lõpetasin ja kulunud aega vaatasin, nägin ekraanil numbreid 33:33. mulle on ikka nii vähe õnneks vaja, suu vajus kohe kõrvuni ja praegugi teeb see veel rõõmu. no tõesti, 33:33, kuidas saab selline ilus number lihtsalt juhtuda? mädžik!!

täna hakkan ennast homseks lahkumiseks ette valmistama. emban veel viimast korda puid ja liiva ja.. ohh, valus. aga võrus on reedel üks kuuekümnekildine maanteesõit ja kuigi ma oma viimast rattasõitu ei mäletagi enam, siis muidugi ma lähen! pärast alles tuli meelde, et issakene, seal on need mäed ka ju vist või? seekord siis osavõturõõm, ennast segi sõitma ma ei lähe, nagu kevadel tartus.

siin on üks imelik lind. nagu suur varblane või väike tuvi ja kummalist halli värvi. tal on üks sulg lahti ja ta, vaeseke, ei saa seda kuidagi seljast maha, kõnnib ja lendab siin ringi nagu üks hädaline. kahjuks pole mul suurt fotokat kaasas ja nii mul polegi võimalik teda identifitseerida hiljem. igatahes mina pole sellist tegelast varem kohanud.

i'm in the middle of the chain reaction

2010-08-17T14:25:00.002+03:00

ma olen siin üsna igavalt ja permanentselt happy, nii et ega olegi eriti millestki erutavast blogida. tegelikult kindlasti oleks, aga kõik on kuidagi viuhh! mööda läinud ning nädalatetaguseid sündmusi ei suuda ma enam endise värskusega välja pursata.

eelmisel esmaspäeval läksin paariks päevaks linna. olin just metsast välja keeranud, kui helistas sõber a, kes tahtis, et ma veenaks teda õhtul tartuffile minema. või noh, ta küll kutsus mind, aga mitte eriti veenvalt (tüüpiline väsinud tööinimene esmaspäeva õhtul). üheskoos veensime siiski teineteist ära ja ma teadsin, millisele nupule a puhul vajutada. lubasin linna jõudes kohe pudeli valget veini sügavkülma visata. teame ju ammu, et nii tunduvad halvad filmid paremad ja head filmid ülihead. kiire dušš, silusin veidi metsistunud välimust ja nagu kenaks traditsiooniks saanud, üks tops kiirelt kõrist alla ja ülejääk nestea pudelis daami ridikülis kaasa. film oli „paha perhe“. adekvaatset filmikriitikat leiate abfabi juurest.

kuna minul oli järgmisel varahommikul vaja süste saada ja ma polnud kindel, kas pudel veini mõjub sel puhul toonusttõstvalt või -langetavalt, ning a-l oli tööpäev, siis otsustasime piirduda poole pudeliga per nägu. loomulikult pärast ka statoil ja hotdog, oleme juba sellised peened naised, mis teha.

punnitasin siis veel paar päeva hambad ristis linnas olla ja neljapäeval jõudsin paradiisi tagasi. täna tuli mulle lõpuks siis ka see tunne peale, et sügis ei olegi enam nii kaugel kui ta reedel tundus olevat. pimedaks läheb vara ja järsku; igasuguseid satikaid ronib õhtul tule peale tuhandete kaupa kohale; ämblikud üritavad maja üle võtta ja tähti on taevas liiga palju. ja nii edasi.

eelmisse nädalavahetusse siin jääb ka paar romantilist „esimest korda“. esimene esimene kord: laupäeva hilisõhtul istusime söögi-joogi ja üksteise seltsis terrassil ja no ei uskunud keegi meist oma silmi, kui paarisaja meetri kaugusel algas äkki täiesti uhke ilutulestik. kell oli 23.55. asja teeb pikantseks see, et meie küla on tuntud kui pisilapsukeste suvituskoht ja muidugi jätkus järgmisel päeval juttu ja sisinat kauemaks. üsna üksmeelselt sõimati vaest t-d, kes olla sünnat pidanud ja väidetavalt seks puhuks tuld teinud. talle hate-smse saates selgus hiljem hoopis, et süüdi on t naaber l, kes kah midagi tähistas. aga elu kees vähemalt korra, greit süksess seega.

teine esimene kord. laupäeva hommikul lunisin kaassuvitajaid, et palun lähme ometigi meie kohalikult turule. selgus, et „turule“. oooo, see juba oli midagi! tervitasime kahte keskealist prouat, kellest üks müüs kodukootud saiakesi ja teine kodumetsamustikaid. kogu turg, ning jah, selle pealkiri oli tõesti turg. e, meist kõige mittetagasihoidlikum ja -häbelikum, seadis ennast mõneks ajaks sisse naiste kõrvallaua taha. tema üritas möödujatele (meie ja veel 2 inimest) müüa viit käbi ja ühte kaselehte. loomulikult oli pikem saba ja rohkem möllu tema leti taga. hetkeks vähemalt.

kolmas esimene kord. tuli taevas jätkus ka pühapäeva õhtul. ja see biitis eelmise öö ilutulestiku kauge kaarega. käisime kaks korda rannas, sõna otseses mõttes oigamas ja kiljumas, sellist välgutamist polnud meist keegi näinud. nagu kinos. väike k oli loomulikult kõige alalhoidlikum, ta ei julenud varvastki vette panna, kui kümnete kilomeetrite kaugusel mürras, samuti leidis ta, et kõige turvalisem viis rannast lahkuda on roomates. no see oli üsna hea vaatepilt, kui ainult nii kottpime ei oleks olnud. aga preili roomaski üles, kloppis kõhu ümber oleva fliispleedi puhtaks ja teeskles normaalset inimest edasi. ahjaa, eriti karmide kärgatuste ja välgatuste järel vandusime me mitu korda, kui väga me üksteist armastame. no igaks juhuks, igal aastal ju kedagi ikkagi välk vist tabab. ülejäänud inimestele me kõnesid ei teinud, niiii tõenäoline pikselöögist surra ka ei olnud.

hakkamegi finišisse jõudma.. aga midagi oli nagu veel. ahjaa. retsisin neljapäeva õhtul joostes oma põlve ära ja see on mu treeningplaani totaalselt segi paisanud. tundsin juba jooksu alustades paremas põlves jube teravat valu, aga mõtlesin kangelaslikult, et kui juba riided selga pandud, siis tagasi pöörduvad ainult tossikesed. nii ma siis lausa lonkasin joosta paarsada meetrit, aga pärastpoole läks ikka kuidagi heaks. tagasi tulles jooksin viimased paarsada meetrit lausa saja meetri tempos, energiat lihtsalt voolas igalt poolt üle ääre. normaalsed inimesed nii muidugi ei tee, järgmisel päeval oli mul tükk tegu, et allamäge randa laskuda ja isegi ujumine tegi valu. nii siis võtsin sunnitud pausi ja lõhnasin paar päeva nagu vanaema, no selle järele, mis seal deep reliefi sees on. ehk täna-homme suudan taas rekordeid püstitada. pean ju korraga mitme päeva kalorid ära jooksma, mitte ainult ühe, nagu tavaliselt.

ja viimasest pühapäevast ka. miks mind ikka veel ärritavad keskealised mehed raadios, kes arvavad, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on suures osas pseudoprobleem, ja et isegi see üks inimene, kes meil selle teemaga peamiselt tegeleb, on eesti jaoks liiga palju (sest meil on siin palju põletavamaid probleeme, nagu töötus näiteks, ja enne tulekski absoluutselt kõik muud probleemid ära lahendada, pärast seda alles võiks võib-olla kaaluda ka mingi mõttetu võrdõiguslikkusega tegelemist). masendav. haridusministrist ma ei taha isegi rääkida mitte. milline imelik, uskumatu eesti mees aastal 2010. uhh.

i want a little something more

2010-08-15T22:51:00.000+03:00

eelmisel nädalal sain ma šoki sellest, et koit raudsepp teeb ikka veel r2-s saateid, nüüd aga olen veel rohkem segaduses. mis aasta meil praegu ongi? raadiost tuleb sinusaade, räägib see mees, kes paarkümmend aastat tagasigi seda sama saadet tegi ja pubekate nõretavaid kirju ette luges ("olime nii armunud. miskipärast läksid meie teed lahku. igatsen meie järgmist kohtumist. suvi on imeline. siki"*). laulab 2 quick start, kellel tulevat kohevarsti uus album välja. no kas 1995 on juba kohal või on alles 1994?
ja mis värk selle tättega on, et temast juhtkirju ja kolumne kirjutatakse? kuni selle suveni olid mul ta vastu üsna jahedad tunded (kas ta mitte ei laulnud neid samu laule, mida inimesed praegu on avastanud, ka kümme aastat tagasi? no kaua võib?), aga nüüd hakkab kergelt üle loopima. eesti muusika coelho? täiskasvanud eestlase hello kitty, nagu keegi tabavalt märkis? eesti mehe veidi ilustatud keskeakriis müüb mühinal. eesti rahva päästja on lõpuks saabunud. vaata ja imesta.

veel raadios kuuldud lugusid. ma olen vist ainuke inimene, kellele ei meeldi see koiksoni ja matvere lugu, ma pealkirja ei mäleta, aga noh see "tuule suund on nord, nüüd on minu kord". ma ei saa aru, mis toimub. ma olen seni massidega kaasa läinud. mulle meeldis chalice ja "minu inimesed", ma käisin öölaulupeo kordusel, mis siis nüüd lahti? kas see tätte kontserttuur kestab veel, äkki peaks minema ikka?

"ma ei tea kas ja kui palju mind sinu südames on. kas suutsin endast üldse midagi sinu südamesse jätta? päikesetüdruk"*

ma ilmselgelt ei ole hetkel armulainel. hakkan kylie minogue'i kuulama hoopis.

* kirjutasin kuulmise järgi raadiost üles. sinusaade 15.08.2010

we did amazing things

2010-08-04T19:45:00.001+03:00

sooviksin kättpidi tänada inimest, kes leiutas kondenspiima.

minu suhted magusaga on üsna jahedad, et mitte öelda jääkülmad. aeg-ajalt tuleb tahtmine šokolaadikoogi järele, aga üldiselt ma ei kurvastaks, kui maailmas oleks mesi ja suhkur vaid tee ja kohvi sisse panemiseks, ning keegi poleks selle peale tulnud, et neid saab kasutada ka magustoitude valmistamisel.

kondenspiim aga on midagi erilist, lisaks seostub mul temaga üks nostalgiline mälestus. nimelt oli meil noorpõlves a-ga koos elades traditsioon varuda seksi ja linna ajaks (see oli kolmapäeva õhtul, kui mu mälu mind ei peta) pudel punast veini (kahtlustan, et tollal võis see olla mingi odav poolmagus käkk), pakk suitsu, päts saia ja purk kondenspiima. ja siis need teleka ees ka ära tarbida. suitsupakist jäi kindla peale suurem osa alles (minu mälu järgi oli me taks vaid suits või paar) ja ma loodan, et me ei suutnud ka tervet saia ära hävitada, aga mulle tundub, et nii vein kui kondenspiim said alati korralikult lõpetatud.

sa vastu puupead lööma pead

2010-08-02T14:40:00.000+03:00

inimesed x, y, w ja z facebookis:
x on abielus y-ga ja suhtes w-ga.
y on abielus x-ga ja suhtes kellegagi, keda facebookis pole.
w on suhtes x-ga ja natuke ka z-ga, ning märkinud oma suhteseisuks „in a relationship“ (huvitav, kellele ta seda märkides mõelnud on, x-ile või z-ile, mõtlen mina..).
z on märkinud suhteseisuks „it’s complicated“.

complicated, really?
ps. ei, mina ei ole ükski neist tähtedest :)

last night a dj saved my life

2010-08-01T00:26:00.001+03:00

uuuuhhhh.. tulen pooleks päevaks linna ja pean ennast üliväga kontrollima, et mitte sellest faktist friikautida. sõltuvus on ikka karm tunne.. homme vist (pühapäeval) panen kella helisema, et siit kiiremini põgeneda. hetkel ootan kolmanda masinatäie pesu lõpetamist, siis saab tuttu.

uudisi ka. surnud kalu oli seekord rohkem kui rubla eest. ka rohkem kui kümne rubla eest, millega sai vanasti ämbritäie rääbist.. ja meil on nüüd tõelise hoo sisse saanud suvila logiraamat, mida eelmisel aastal keegi pooljuhuslikult alustas. väga lahe, et kõik sealviibijad on seda maniakaalse usinusega täitma asunud. enamasti tehakse muidugi sügavasisulisi "päike paistab, sääsk kiunub, aga elu on lill" sissekandeid, ent sekka juhtub ka mõni huvitavam sisekaemus või mälestus hallidest aegadest. rääbist üks autor meenutaski. et kuidas vanasti (15+ aastat tagasi) reede õhtuti tuli meie suvilakooperatiivi kibedaim mootorpaadimees suvilasse, vaatas välikaminasimsilt, mitu kümnerublast või viinapudelit sinna jäetud on, ning kimas siis järve keskele kala järele. ämbri taks oli siis 10 rutsi või viinapudel. hiljem jagati kala küla peal laiali ja mul on hetkel suitsurääbise lõhnast midagi paremat raske ette kujutada. niuts.. olid ajad... nüüd loen päevikusissekandeid, kuidas lähikonna ainus kala on peaaegu kahesajaeegune forell. kurb. ja just täna kuulsin, kuidas üliharva nägu näitav tänapäevarääbis on väga kaugel oma eelkäijast, eelkõige maitseomaduste pärast.

eelmise nädala veetsin suures osas lähisugulase kaela peal tallinnas, peamiselt nende seltsis, kes viivad muu hulgas läbi ka kursusi "estonian for husbands and boyfriends". nägin kahte kallist sõpra, eriti muljetavaldav oli üks neist (st teine). taas tuleb tõdeda, et inimesed ja kohtumised on nii väga olulised. tasakaaluks kaon nüüd aga jälle mõneks ajaks üksinda metsa..

gonna take a miracle to save us this time

2010-07-17T20:29:00.004+03:00

appi. tundub, et mul on suhteliselt varane ja suhteliselt raskeloomuline keskeakriis. süüdlasi suudan hetkel tuvastada kaks.

esiteks - sel nädalal vaatasin ära kõik kolm osa millenniumi triloogiast - kuidagi liiga palju oli inimesi, kes kogu aeg sellest ümberringi rääkisid ja soojalt soovitasid. mina, kes ma vihkan krimisarju, eriti herküllpuarood ja seda totrat bbc südameasja, mida kõik fännavad, olin alguses ülimalt tõrges ja kindel, et tegu on mingi analoogse värgiga. kaks peategelast tundusid ka äärmiselt ebaatraktiivsed ja ma lihtsalt ei viitsinud kahe nii ebaseksika tegelasega filmi peale aega raisata. aga paar nädalat tagasi tuletas keegi mulle jälle millenniumit meelde, ja ma mõtlesin, et olgu, annan neile kahele inetule pardipojale veel ühe võimaluse. ja niii tore, et andsin, ma hakkasin neid mõlemat armastama!!

teiseks nägin üleeile ühte üliägedat tibi ülišefil motikal. selline, mis paistis välimuselt sihuke sportlik pisike ja väle mootorratas, aga sisemuselt pigem midagi rolleri kanti. harley davidson+naine-fenomenist mina näiteks aru ei saa.

ja noh.. nüüd ongi käes - i want!!!

ausalt, ma ei suuda ennast uskuda, mul piltlikult öeldes (või ka mittepiltlikult) ila tilgub..

kui nii valgeks lööb õu

2010-07-15T16:58:00.002+03:00

haa, ma ei jõudnudki oma blogisse ilmapostitust teha. et kui rõvepalav on linnas ja heasoe on suvilas. sest siin hakkas just kümme minutit tagasi sadama, jee!

tegelikult tahtsin hoopis kirjutada peaaegu-avariist, mis ma oleks paar päeva tagasi rattaga teinud. olin parasjagu ringi peal ja sealt välja sõitmas, kui just enne mu väljasõitu hakkas ringile sisenema üks auto. mu esimene mõte oli, et tegemist on rullnokaga, kes lihtsalt peatub viimasel hetkel pidurile hüpates, aga paistis, et asi nii ei lähe. olin kuidagi hulljulges meeleolus ja mõtlesin, et no kuulge, ma olen ju täiesti nähtav oma roosakasvalge kiivrikese ja roosa topiga. uskumatu, ta tuligi ringile ja siis vist alles nägi, et ma talle peaaegu parema külje pealt sisse kütsin. ooooo, ma ärritusin! kiskusin oma klapid kõrvast, vehkisin aktiivselt keskmise näpuga ja karjusin.. ei mäleta, kas f- või k-sõna.. tüüp siis jäi veidi aja pärast seisma ja ma kihutasin endiselt sõjakas meelolus ta juurde ja esimese asjana karjusin vist midagi sellist, et "jalgrattur on ka inimene!" (mõeldes tegelikult, et "jalgrattur on ka auto, eriti kui ta on eesõigusega ringteel". et mingid tropid ei pea eeldama, et ma liigun 10 km/h, kui tegelikult on kiirus peaaegu 30, tuul tuhises tagant). mõtlesin, et ta on just seda tropi tüüpi, kes arvab, et saab paigalt ära ülikiiresti ja igast mökutavast jalgratturist kaapekaga enne minema. vot selliseid kodanikke ma ei salli, sest alati on nii, et ma pean siis pidurdama ja ise ringteel olles härra või proua tropile teed andma. võeh!

aga. mehike kobis autost välja ja üritas suu avada, ent ma laususin talle vist veel midagi, mida ma hetkel enam ei mäleta.. olin ikka üsna endast väljas. aga siis ta vabandas ja ütles, et tal käed ja jalad värisevad, et ta tõesti ei näinud mind, sest jäin esi- ja külgklaasi vahelise posti taha ja päike paistis jne. leebusin, mõistagi ja vabandasin ka oma räuskamise pärast. hea, et niigi läks. ja siis hiljem mõtlesin, et küll on halb, et iga autojuht tundub pigem potentsiaalse vaenlasena, kuigi küllaga on toredaid, kes mööda sõites meeldivalt ruumi jätavad, mitte ei tekita tunnet, et küünarnukk käib vastu autoust ja läheb põlema. tõepoolest, neid toredaid on ka õnneks palju.

'cause i'm on fire fire fire fire

2010-07-03T23:43:00.000+03:00

põhimõtteliselt on kõik sama. kõik päevad on peaaegu äravahetamiseni sarnased, ja see on ainult hea. ma ei tea, kui kaua ma peaks oma paradiisis olema, et see üle hakkaks viskama. kui just mitu päeva järjest vihma ei saja, sest siis võib motoorsest rahutusest pisut segi keerata. aga kuniks on natuke päikest - heaven! mõne päeva teeb eriliseks see, et pea on vaja ära pesta. või siis poodi minna. või käbisid korjata. või lilli kasta. või naabrinaise kroonikat lugeda. on alles mured..

täna ostsin jooksutossud ja jooksupüksid. mina ja jooksen vabatahtlikult - l.a. saaks vist krambid, kui ta seda kuuleks.. ma ei teagi, mis selle nii mõnusaks teeb - metsatee, päikese ja mändide lõhn või võimalus pärast (enamasti) täiesti ihuüksi ujuda ja ükskõikkuikaua vees hulpida ja molutada, siis kamin põlema panna ja tule ees mõnuleda... jah, mul tuleb vahel lausa hirm peale, selline tunne, et liiga hea on, ja midagi halba peab kohe juhtuma. nagu lapsena, kui millegi üle naerda kõõksusime, ja siis ema hoiatas, et pill tuleb pika ilu peale, ja siis ehmusid natukeseks. just selline tunne.

All The Lovers - Kylie

2010-06-18T18:36:00.000+03:00

perfektne laul ja perfektne video ja perfektne kylie. ja nüüd alaku perfektne nädalavahetus!

everything is perfect now

2010-06-17T19:25:00.000+03:00

ma pean tunnistama, et minu elus on olnud aegu, mil ma hindasin inimesi selle järgi, kas nad kirjutasid 'kärbsed' b või p-ga. on praegugi kohati. aga ma olen arenenud, ja ma suudan sõbruneda ka inimestega, kes räägivad-kirjutavad 'teenendus' või 'autosi'. päriselt, ma armastan neid inimesi ka.
ja siia sobib tükike mu hommikusest vestlusest ühe kirjaoskava sõbraga: ma parem olen natuke kirjaoskamatu kujuga, kes mind armastab ja öösiti kaissu võtab, kui see, et uhkes üksinduses õhtul voodis enne uinumist ÕSi lapata.

then you stumble on tomorrow

2010-06-16T14:10:00.000+03:00

mitte et ma meeletult põdenud ja närveerinud oleks enne tulemuse kätte saamist, aga.. ikkagi on hea teada, et olen negatiivne. hiv-negatiivne siis. bürokraatia rõõmud..

i can't help the way that i don't feel

2010-06-13T23:18:00.001+03:00

filmi (satc2 muidugi, mis muu) läksin vaatama mõõduka eelarvamusega (tekitatud noore sugulase poolt), aga õnneks üllatusin positiivselt. ei mingit diipi kunsti, aga täiesti lahe ajaviide. a. nagu oleks mu skeptitsismi aimanud ja nii ilmus ta mu poole märsiga, kus oli pudel chardonnay'd ja teine pudel (musta värvi pudel!) limonaadi. võib-olla sellepärast film tore tunduski. igatahes jõime mu juures umbes seitsme minuti jooksul mõlemad ühe pokaali (ütleme nii, et ei nautinud, aga pähe hakkas küll), siis kallasime limpsi välja ja ülejäänud veini plastikpudelisse. ja jäime lootma, et daamide käekotte kinos läbi ei otsita. cinamonis otsustasime, et kui juba, siis juba, teeme lausa meeletusi - ja mina näiteks sõin esimest korda elus eesti kinos popkorni. rüüpasime aga veini kõrvale, naersime küllaltki kohatult kõva häälega ja nautisime ennast. pooleliitrine vein kahepeale oli mõistagi kõike muud kui piisav, aga kannatasime siiski seansi lõpuni, mitte ei läinud vahepeal alla rimisse alksi juurde ostma. hiljem küll, aga teise pudeli tarbisime juba taas täiesti tsiviliseeritult ja eakohaselt köögilaua ääres võileibade seltsis. kui teine pudel otsa sai (kuidagi kiiresti jälle), siis tühjendasime ka kollase ja punase saku d-lighti ja lõpetasime oma mõnusa õhtu üsnagi adekvaatsetena. tuleb tunnistada, et ma ei mäleta liiga selgelt, kuidas ma voodisse jõudsin, aga igatahes olin autopiloodil riietest vabanenud ja isegi rikneva söögi külmkappi tõstnud. mõned asjad ei siiski ei muutu, olgu tädi augusta kasvõi pisut võtnud.

igatahes, õhtu oli äge, ja tõenäoliselt oli alkohol nii kvaliteetne, et isegi pohmakat ei tulnud.

vingu ikka ka. kui homseks see ilge tuul lahkunud ei ole, siis lähen närvi. eile pidin mitu korda kraavi sõitma, sest ei jaksanud ratast teel hoida, ka oli kohati raske isegi mannetud 15 km/h välja punnitada. ahjaa, eelmine N oli ju töökoha spordipäev (kus oli kohal.. ma arvan umbes 0,00001% töötajatest). mulle meeldis, sest ma sain pärisjalgrattureid katsuda (austa&treier). või noh, oleks saanud, kui oleks tahtnud. muideks, kas te teadsite, et uusimad jalgrattad on automaatkäigukastiga (see, et pisikese mootori saab ära peita - a la tour de france - on juba vana nali).

vaatan hääletult jalkat ja pole veel aru saanud, kas saksamaa mängib austriaga (aus?) või austraaliaga (aus?). häbenen natuke oma rumalust muidugi.

so tonight i'm gonna find a way to make it without you

2010-06-11T12:43:00.000+03:00

et päriselt on olemas selline inimene? ma olen lihtsalt keeletu.
lugu "tööandja vallandas naise, kes oli tulnud tööle sinise silmaga" - http://www.epl.ee/artikkel/578366
härra ise: http://www.facebook.com/people/Sven-Olev/1610665845#!/profile.php?id=1610665845&v=info

ma ei tea, mis kurvem oleks, kas see, kui epl liialdas sven olevi mustaks lambaks tembeldamisega ja rikkus ta karjääri ära, või see, kui ajakirjanik edastaski täpselt tema suust tulnud juttu. viimasel juhul on see tüüp ikka täielik fail. paras paar kannatanu mehega, verbaalsel ja füüsilisel polegi mõnikord nii suurt vahet.

i don't feel like dancing... no wait, i do feel like dancing

2010-06-04T22:57:00.000+03:00

viimased kolm päeva/õhtupoolikut on olnud nii väga toredad, et toredamaid ei mäletagi.. lähiminevikust. tegelikult, üks sarnane oli ka soojas mais, kui oli selline lenduminnatahtev tunne, et .. on kevad ja pirogov (seal siiski maha istumata, aga kõrtsist sai õlu ja tops kaasa ostetud), kortsud kadusid ja mõnus tunne tuli sisse. muu hulgas käisin emajõe ääres kohtades, kus ma kunagi varem polnud käinud (veider, ma tean, majupoleturistvaidelansiin), sattusin kontvõõrana botaanikaaias peetud üritusele vahuveini jooma, sain hariva loengu lilledest ja muust rohelisest-värvilisest, ja naersin korra pisarateni, palju ei puudunud lämbumisest ("hukkus naerdes" kõlab päris ägedalt). peab selle kõik nüüd meelde jätma, siis on halbadel päevadel hea võtta. esmaspäeval muidugi langevad kirved tegemata tööde eest eile ja täna, aga.. huu keers. tuleb kiirelt eest ära põigelda.

uued sõbrad (või head tuttavad, loodetavasti edutuvad sõbra-staatusesse) sellises vanuses on ka väärtus omaette. ja meeldetuletus, et maailm on kirju ja põnev. hea, kui vahel urust välja tiritakse ja seda meenutatakse.

so you win again

2010-06-02T11:59:00.001+03:00

rattarallil läks sel aastal ikka väga hästi. lõpetasin erandina eelmisest aastast nii, et kogu mu veri jäi minu sisse; parandasin kohta, aega ja üldse oli seoses mittekukkumisega tunne lõpus päris hea. peatusin kahes joogipunktis kolmest, kedagi pikali ei sõitnud (ja keegi ei sõitnud ka mind pikali), lobisesin natuke ühe tallinna kutiga tee peal, ja ühe oma õpilasega, üks naine lükkas mind paar sekundit vahepeal (see vahejuhtum ajas mu natuke segadusse - et kas ma jäin talle ette? ma hoidsin küll kogu aeg väga paremale teeservale, kui ma parasjagu kellestki ei möödunud.. igatahes ma tänasin teda, aga vastureaktsiooni ei saanud) ja lõpuks vedasin isegi ühe veidi väsinud naise finišisse. jalad olid sel aastal palju sodimad kui eelmisel, aga no lõpus ma tõesti ka pingutasin nii kuis jaksasin. jah, väga mõnus oli! võib-olla peaks suve jooksul veel mõne ürituse plaani võtma. eile käisin väiksel sõidul ja jäin esimest korda sel aastal sellise vihma kätte, et olin kontideni läbi vettinud.

he's got eyes of the bluest skies

2010-05-29T18:36:00.000+03:00

varsti peaaegu kolm aastat tagasi juhtus selline nõme lugu. ma tõesti ei uskunud, et see tüüp kätte saadakse (see toimuski vist tegelikult palju hiljem, kui ma õigesti mäletan, mingi uue kuriteo käigus tunnistas ta ka eelmise(d) üles), ning veel vähem uskusin ma seda, et midagi talt tagasi hakkab tilkuma. aga vajalikud avaldused ja nõuded sai eelmisel sügisel ikkagi igaks juhuks esitatud ja nüüd on juba kaks kuud mu pangakontole 397 krooni laekunud! ma ei tea, kuidas see süsteem töötab, võib-olla need kaks kuud olid esimesed ja viimased, aga igatahes on ka 800 eeku rohkem raha kui 0. grrrreit suksess!

burning down the house

2010-05-24T18:13:00.003+03:00

eks me kõik ole erinevates interveebides algajad olnud, aga üsna varsti võiks ju ära tabada, millist infot on mõttekas vahetada wall-to-wall ja millist vähe privaatsemalt..

this time baby i am bullet proof

2010-05-20T20:08:00.001+03:00

k: kuidas aru saada, et oled saanud Tõeliseks Sportlaseks?
v: jõid pärastlõunal vana sõbraga (till kids did us part..) taaskohtudes kaks klaasi veini; siis kahtlesid-vaagisid, kas on ikka hea mõte rattaga maanteele kakerdama minna; järeldasid, et vist ei ole; ja nüüd põed, et "kurat ma pidin seda veini jooma, perfekto sõiduilm läks kaotsi".

homme saan igatahes 700 täis ja siis ongi veel ainult sott jäänud eesmärgini. raudselt teen ära. ptüi-ptüi-ptüi.

ahjaa, eile sain endale peaaegu juba treeningbadi, aga siis keerasin oma üliagarusega asja tuksi. nimelt veidi enne tartut püüdis mind kinni üks pliks, ja möödus. nooh, ma ei ole ka papist, uhasin talle järele ja kuigi oli raske, sain siiski hakkama. ja siis möödusin omakorda. noh, mõtlesin, et vean siis kah natuke aega või nii. loomulikult olid mul klapid peas ja ma ei vaadanud kogu aeg tagasi ega tundnud tuules ka kuklasse hingamist (ei saanudki tunda, sest seda polnud), nii et pingutasin aga kõigest väest ja väntasin nagu hull, ise pablasin, et kas ikka õigustan oma möödasõitu või mõjun tüütu eeskoperdajana. siis tuli aeg vasakule pöörata ja heitsin esimese pilgu selja taha. olin ta kogemata täitsa maha raputanud.. ja siis hakkasin põdema, et issand, kui lolli mulje ma jätsin endast, et nagu mingi eriliselt feik rattatuus, kellel ei sobi teise tuules sõita. tõmbasin tempot alla ja pöörasin vasakule, lootes, et äkki saan oma rumaluse heastada ja ta tahaks ka minu marsruuti jätkata. siis aga kadus ta nagu vits vette.. tõenäoliselt pööras kõrval-/allolevale rattateele ja sisenes linna teist teed pidi. mul oli ikka kohe kahju. aktiivne loll on hullem vaenlasest.

my darling baby this is a warning

2010-05-20T18:24:00.002+03:00

sain kutse näituse avamisele. paar tundi enne avamist. kamoon? et kohale tuleks võimalikult vähe inimesi? tõeliselt nõme, sest ma oleks tahtnud minna, aga selline püstolreporter ma ka pole. spontaansus sakib biigtaim.

täna käisin ühe oma endise õpilase aktifotonäitust vaatamas. oleks mul suuuuur valge vannituba, siis mõne pildi oleks sinna vist isegi ostnud. üldse olen mõtlema hakanud, et peaks oma beeže seinu võib-olla mingi kunstiga katma hakkama. aga kuidas ma nüüd kogu maailma kunstitoodangust selle ühe või kaks pilti välja valin?

ja siis veel tänane teeninduspärl. kaaslane tellib pierre'is penne (mis muide ongi juba mitmuse vorm, nii et kallis pierre, ei pea kirjutama "penne'd") kalkuni ja lillkapsaga. teenindaja küsib üle: see pasta või? eee, mis teil veel pennet tähendab? need makaronid jah. ma armastan pierre'i sööke, aga on väga nõme, et nad ei suuda pakkuda külmi jooke. täna kogemus sooja kaljaga, mõni aeg tagasi sooja valge veiniga (see oli eriti jube). jah, ma endiselt ei arva eesti teenindusest hästi. üllatage mind palun normaalse teenindusega, midagi üleloomulikku ja ülitoredat ma isegi enam ei oota.

i want my revenge

2010-05-13T09:20:00.000+03:00

liisa pakosta vist teeb täna oma margi täis. või siis kogub kuulsust teatud ringkondades. kui ma õigesti mäletan, siis ma pole kunagi isamaad ega respublicat valinud, ka nooruselolluses. aga noh, maitse üle muidugi ei vaielda, kellele ema, kellele tütar..

i love this record baby but i can't see straight anymore

2010-05-11T21:01:00.000+03:00

mõtlesin esimest korda selle peale, et rattatrenn oleks tõenäoliselt mõttekam kellegagi koos sõites. kui ma mitme ratturi ja rulluisutaja eest üritasin põgeneda ja end neist lahti rebida, siis tundsin hiljem, kui mõnus pingutus see oli. üksi on ikkagi raske ennast tempot hoidma motiveerida, eriti kui mingi uimlev muusika klappides on. viimase veerandi peal vahetasin leonard coheni (sorry, vana..) lady gaga vastu ja sain kohe mõnusa energialaksu. igatahes, mul oleks vaja trennikaaslast, soovitavalt naist (sest mehed on must niikuinii liiga palju tugevamad), ja soovitavalt must paari kraadi võrra tugevamat (aga mitte liiga), kes suudaks tempot teha ja hoida. võimaluse ja jõuvarude korral pakun vastuteeneid ka. ahjaa, tingimus on ka see, et lobada ma ei taha, vaid oma muusikat kuulata.

täna vedasin mõnda aega ühte rulluisutajat oma tuules, ja lõbusõit oleks äärepealt kulmineerunud me mõlema maaühendusega. nimelt pöördel tunnelisse sõites küll aeglustasin natuke, aga rulluiskudel ju (vist?) pidureid ei ole kohe varnast võtta, ja nii see härra mulle külge kleepus, haaras mu rattast, sadulast, ja khm, peaaegu ümbert kinni. õnneks jäime mõlemad püsti ja nii ka teised vastutulijad. meil mõlemal olid klapid peas, nii et mina ütlesin talle küll sorry (juhuks kui ma tõesti liiga mökutama jäin), aga ei kuulnud, mis tema ütles (kui ütles) või kas ta mind kuulis. aga jah, tipptunnil on sel kergliiklusteel ikka uskumatult tihe sebimine, nii et turvalisem on vist sõiduteed kasutada. lapsevankritega prouvad, rulatavad pätakad ja jalutajad ei lase just mõistlikku kiirust arendada, mõni rulluiskar teeb ka selliseid teeäärest teeääreni poognaid, et mööda on raske nihverdada.

hetkeseis 500/300. ehkuratmaitea, kas jõuan eesmärgi täita..

why does it always rain on me

2010-05-10T21:07:00.002+03:00

mul tekkis juba hommikul kukut kuulates see küsimus, ja kummitas päev otsa, ja nüüd vaatan telekat ja.. kas keegi on kunagi jürgen ligit naeratamas näinud?

sorry i can't hear you, i'm kinda busy

2010-05-09T18:05:00.004+03:00

mina jäin suurkoguga rahule. ootused olid tegelikult üsna üles kruvitud, ent samas ei olnud mul konkreetset ettekujutust, mida ma tahtnuks, et juhtuma hakkab. vahepeal natuke venis, aga oli ka väga palju kirkaid ja kirgastavaid hetki. ja oo, kuidas mulle meeldis see rahva lollitamine, heas mõttes (võtke välja piletid, võtke välja mobiiltelefonid, ja lõpuks allar jõksi ilmumine ja indrek tarand - oookuišarmaaant see viimane ikka on!). fakt on see, et no99 in corpore on väga lähedal geniaalsusele, ja mul oleks väga kahju, kui eesti teater nende võrra vaesem oleks. sest see oleks siis ikka väga palju vaesem. kaua sa ikka papist ja plastmassist rekvisiitidega vürtsitatud vana kooli lavastusi jõuad vaadata, mina igatahes ei jõua.

ja mind ei häiri, kui sõnumi valjemaks edastamiseks on vaja keegi p...sse, m...i ja v...u saata. tõesti ei häiri (eks ma ise olen ka paras roppsuu-röökur muidugi kahjuks..). need on ju kõigest sõnad, mille jaoks on oma aeg ja koht. mulle ei imponeeri, kui need on aikude ja petside jaoks sidesõnad, aga selles kontekstis on need omal kohal. kindlasti saaks ilma ka, aga mulle tundub, et siis oleks nagu enne liha kondilt ära näritud.

noh, mul on tutvuskonnas mõned parteiinimesed ka ja nende peale mõtlesin küll kerge kaastundega. ma tõesti ei kahetse, et ma ei pea niimoodi raha teenima. ma ei arva, et lavalt puhast kulda ja sulatõtt voolas, aga kuuldavasti oli see siiski tõele väga lähedal.

edit: okei inimesed, eriti kukuraadiossehelistajad näiteks, get over it & move on. see oli teater, teatrietendus. teiste sõnadega kunst. et nüüd olete vihased, et teiega manipuleeriti ja et parteid ei tulnudki? appikene, keegi ju ei lubanud teile, et tehakse erakond. teid ei petetud, teile ei valetatud, te ise järeldasite, et nüüd küll tuleb partei ka ära. ojasoo ja semper on lavastajad/kunstnikud, mitte poliitikud. nende asi on inimestel lasta läbi kunstiprisma elu observeerida. oh my dog, tõesti. aga dvd tellin küll.

it wasn't complicated

2010-05-01T22:30:00.000+03:00

ahjaa, üks asi, mille peale ma olen viimasel ajal mõelnud.. et mis oleks, kui inimesed ütleks välja kõik, mida nad mõtlevad. ei, mitte halba, aga just head. noh, et kõik näiteks kujutaks ette, et neil on elada nende elu viimane päev ja siis teha ära kõik, millest seni mõeldud, aga tegudeni pole jõutud. et poleks põhjust karta või häbeneda. kas teil on midagi sellist kellelegi või mingil teemal öelda? mul vist küll..

sellest on mu meelest mingi film isegi, ähmaselt nagu mäletan. et peaosalisega juhtus nii, et ta ei saanud enam valetada, vaid pidi rääkima seda, mida mõtles. pealkirja ei mäleta, sestap juurdlen, kas peaosa mängis mel gibson või jim carrey või ma lihtsalt kujutan seda endale ette, et oli see film.

mihkel raud tviitis täna virtuaalsest enesetapust. ma sooritasin ka just ühe, aga mitte fb-s, vaid orkutis. fb on mulle seni täitsa tiptop mulje jätnud, aga aeg-ajalt siiski mõtlen, et kust kõik need pubekad on mu sõpradeks saanud :) no päris huvitav on vaadata, kuidas inimesed ühinevad igasuguste üleskutsetega a la "if n + 100 000 people will join then ...", või siis mingid aedviljad võistlevad omavahel ja poliitikutega. mõnes mõttes on mul täitsa hea meel, et tunnen ennast täiskasvanuna, aga.. viimane avastus tänu teismelisele sugulasele oli grupp: "No school days on Friday! Need 5,000,000 school students to make official." hehe, good luck, indeed!

i heard there was a secret chord

2010-05-01T21:37:00.000+03:00

kallid sõbrad ajasid mul N õhtul isu peale järgmiste asjade järele: lumepallisupp, mannavaht, sidrunikreem ja oblikasupp (ok, viimase isu tekitasin ma endale ise). aga igatahes on nüüd juhtunud nii, et äsja väljus ahjust hoopis suurepärane lõhe-brokoli-kirsstomatipirukas ja sinna kõrvale avanes sauvignon blanc. pole paha, tsiteerides klassikuid. ühtlasi hakkan ma arvama, et no ma ikkagi oskan juba ka kooke küpsetada. esialgu soolaseid muidugi, aga vbla areneb asi kunagi nii kaugele, et suudan ka suhkruga maitsestatud tooteid väljutada.

on olnud mõõdukalt kiire aeg. neli nädalat veel ja siis saab ühe joone alla tõmmata.

kuna ma trenniblogi ei viitsi enam pidada, siis panen siia kirja, et eesmärk enne 30. maid on 800 kilti ja sellest 360 on juba kirjas, ma usun, et pole väga ebarealistlik. no 700 tahaks vähemalt ära teha. ja siis on teine eesmärk, mitte kukkuda seal üritusel (ptüiptüiptüi), sest nii loll ma enam ei ole, et enne sõidu pealt joogitopsi haaramist kõvemini väntama hakkan. loodetavasti.

i'm at the borderline of my faith

2010-04-23T15:45:00.007+03:00

püüame siis ka selle kuu postituse ära teha. mõtteid on palju olnud, aga paraku lendavad nad sisse ja siis jälle välja tagasi. kui vahepeal save-nuppu vajutanud ei ole (ja ei ole), on tagantjärele keeruline.

eelmisel aastal alustasin suure õhinaga nö trenniblogi pidamist, aga järjepidevust on ikka vähevõitu nagu add-le kohane. sel aastal on rattaralli lühike distants lausa 71 kilti pikk, no ma tahaks näha, kas väljun sealt elusana. loodan väga, et eelmise aasta kukkumise arm jääb mõneks ajaks viimaseks. hetkel on väljas läbitud kilomeetreid 220, olen teinud liiga palju lühikesi (20-30 kilti) sõite ja liiga vähe pikki. ja täna on kuradikülmikka. oleks siis tuuletugi vähemalt (tuuletu+gi, mitte tuule+tugi).

hala. mis on valesti, vol n. täna kohvikus võtsime a-ga mõlemad peaaegu sama hinnaga söögid-joogid ja ma avaldasin enne maksmist soovi, et ehk saab noormees arve pooleks teha, nii et liidab meie arved kokku ja jagab kahega (nimelt tellisime ühe toote ka kahepeale ja mõtlesin, et ehk nii on kõige lihtsam asja poolitada, sest üks meist tahtis maksta kaardiga ja teisel polnud parajat sularaha). kutt ei saanud absoluutselt aru, mida ma saavutada tahtsin, ja blokkis täiega. ma ei mõista, mis sellises soovis nii eriskummalist on? arve pluss arve jagatud kahega? olen kogenud, et see on mujal maailmas küll võimalik. ehh, eesti klienditeeninduse jäikus ajab mul juhtme kokku. lisaks oli kohv vaid soe ja magustoiduga läks maailmatu aeg, nii et sinna läks tipp.

kuulsin täna raadiost poole kõrvaga, et hedvig hansonile on vist lõpuks ometi elu (loe: rütm) sisse tulnud/tulemas. thank goodness! ma olen niiiii tüdinud neist emajaunelauludest ja muust aeglasest joiust. anna andeks, hedvig, aga sinu kunagise sõltlasena ei jõua ma ära oodata, mil su lugudesse jälle natuke biiti tekib. ma saan aru, et con spirito ajad ei tule tõenäoliselt enam kunagi tagasi, aga mis iganes on unelaulust kiirem, on minu jaoks progress.

mingid eriti lahedad uut sorti nartsissid on turule tulnud. ma ei oska neid muud moodi kirjeldada kui "kihvtid väiksed nässakad" - sellise pisikese tumekollase poolkinnise ja krimpsus õiega. võtsin kohe paarkümmend tükki. müüjaonu iroonitses, et on mul alles soovid, et just selliseid vajan (tal olid neist kimbud tehtud, aga ma muust pahnast seal kimbus polnud huvitatud, sestap küsisin, kas tal neid veidrikke leti all ka lahtiselt on). ju ma olen siis keskmisest nõudlikum klient, nii restoraanis kui lilletänaval.

fb arvab, et ma peaks evelyn sepa oma sõbraks lisama, sest meil on neli ühist sõpra. vau, mu sõbrad on kuulsustega sõbrad, äge.

kui ainult õpiksid tantsima kaasa

2010-03-29T21:26:00.000+03:00

oo milline piin, tõeline piiiin oli olla kontserdil, kus tuli istuda viksilt ja viisakalt ja kuulata laule, millest enamiku puhul oleks kõne alla tulnud vähemalt puusakaasanõksutamine ja tammumine, kui mitte tantsusamm. mõni üksik (mu ette jäi umbes 2/3 saali) liigutas ka natuke pead ja üks lähedal asuv noormees jalga, aga üldiselt olid inimesed... noh, ütleme, et rahulikud. pärast esimest poolt otsustasin ma, et mul on valida, kas olla lõpus üritusega rahulolematu, sest ma põdesin, et olen püsti olles väga silmapaistev valge vares, või alustada kontserdi nautimist endale meelepärases vormis. niisiis lahkusin oma kohalt viimase parterirea taha, kus oli piisavalt tantsuruumi. no ega ma ei karelnud muidugi, aga natuke ikka võnkusin ühelt jalalt teisele. ülejäänud inimesed leidsid, et neile sobib jätkuvalt istuv variant rohkem. matantsintantsintantsin ajaks tõusid esireas püsti kõigepealt kaks, siis kolm naist/tüdrukut ja tantsisid selle loo kaasa, ja loo lõpuks oli püsti sheikivaid inimesi juba umbes kuus (võib-olla rõdul ka, sinna mu silm ei ulatanud).

igatahes kare kauks ja mahavok ruulivad. marten kuningast ma absoluutselt ei hooli (kuigi see eurolugu oli täitsa ok), ja kahjuks jäi ka hu? esinemine tagasihoidlikuks. ootan huviga nende uut plaati, aga esimeste hittide/singlite põhjal võiks arvata, et see tuleb kõvasti nõrgem kui geniaalne esimene vasikas.

tõrva kah. meiemehest ei ole ma just suures vaimustuses olnud, aga siiani üritasin end sundida mõtlema, et nõme muusika ei tähenda tingimata seda, et seda tegevaid inimesi võiks sama adjektiiviga kohelda. kuni eilseni, mil kaks tegelast oma matslikkust vaka all ei hoidnud. hoiatus minu inimestele - kõlarid heaga välja lülitada: http://www.meiemees.ee/. aga jah, vaadake nüüd seda pilti ja kahte vasakpoolset meest - vot need olid ka eile kontserdil ja terve teise osa lõugasid nad üle bändi, kui oli lugude ajal vaja üksteisega muljeid vahetada. verrrryy distuurrrrrbing. nende nimesid ma ei tea, aga näod (just nende kahe komplekt) olid kuidagi tuttavad ja pärast pikka ajuderagistamist suutsingi vähemalt nende bändikuuluvuse välja selgitada. tunnen südamest kaasa neile inimestele, kes pidid nende läheduses istuma, minu õnneks oli tantsupõrand suur ja lai ja nii ma eemaldusin neist tasapisi, aga nende valjuhäälset pläkutamist kuulsin aeg-ajalt sellest hoolimata.

distance and time

2010-03-26T18:13:00.000+02:00

uhh, sajab. õnneks vihma! ja igal pool on koledad ja s*tased lumejäägid. aga ei - see pole ving, vaid fakti konstateerimine.

avasin täna (vist varem kui kunagi varem) rattahooaja ja punnitasin 35 kilomeetrit ära. algus oli eriti tore, päike säras ja vurtsu oli kõvasti, aga siis pööras pilviseks ja tuul hakkas ka valelt poolt puhuma. õnneks on mul kollased päikeseprillid ja see aitab motivatsiooni hoida. igatahes oli täiesti õige otsus end välja ajada, kuigi ratas on jube räpane ja riideid saab ka sellise ilmaga vaid üks kord kanda (ja riideid oli palju, suht kubujuslik tunne..) ning hiljem järgneb tüütu puhastus- ja pesuprotsess. maantee oli mu üllatuseks täiesti kuiv ja puhas - jumal tänat, et sinna mingit kruusa jms sodi ei loobita; aga linnas piisas kümnest sekundist, et poriga kattuda. võib-olla oleks mõistlik autoga linnast välja sõita ja siis rattale hüpata.. ei tundugi väga halb idee, kuigi nats veider. homme, kui just päev otsa ei saja, üritan taas. kõlakad käivad, et tuleb üle KÜMNE kraadi. sooja.

this is it

2010-03-23T16:52:00.001+02:00

ma saan aru, et on paratamatu, et erinevatel inimestel on erinevad arvamused. et mõned on su enda seisukohtadega lähedasemad, teised kaugemad. martin helme on minu jaoks selline tegelane, kelle puhul ma ei tahaks isegi, et ta mõne mu tuttava tuttav oleks, rääkimata sellest, et sõbra sõber või lausa minu sõber (see mõte tuli mulle siis, kui ma nägin, et ta on ühe minu inimese FB sõprade listis.. edit: kolme minu inimese listis :S). ma lihtsalt ei leia temaga ühtegi ühisosa ja ta seisukohad tekitavad mus pehmelt öeldes vastikust ja hirmu. masendav, masendav mees. JMO.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/martin-helme-president-ilves-on-kurja-juur.d?id=29926973

eriti õõvastav lõik: Vaevalt kuu eest näitas president oma suhtumist eestlusesse rahva tähtsaimal riiklikul pidupäeval, sundides enda vastuvõtule tulnud külalisi rahvuspühal vaatama neegrit ja balalaikat tinistavat venelast. Sõnum oli karjuvalt selge kõigile: Eesti peab Ilvese eestvedamisel saama eeskujulikuks multikultuursuse näidisvabariigiks suure paljurahvuselise liidu koosseisus. Kui ei oska, siis õpetame, kui ei taha, siis sunnime.

julia, which way will you go

2010-03-18T14:59:00.001+02:00

leidsin selle tumblr-ist umbes sõbrapäeva paiku vist. ja mul oli nii kahju, et ma ei saanud seda kellelegi saata, sest ei tahtnud valetada..

you just call out my name

2010-03-18T07:42:00.002+02:00

ma olen seda postitust juba väga pikalt peas kandnud, ja tahtnud sellest ammu kirjutada, aga miski on mind seni takistanud. peamiselt vist see, et põhjalikult ja väga ausalt kirja pannes oleks see liiga isiklik, üle selle piiri, mis ma endale pannud olen. aeg-ajalt ma ei tea, kes seda blogi siin loeb, ja ma ei taha et päris "võõrad" loeks. vahetult pärast postitamist jõuab siia minu jaoks täiesti tundmatu kodanikkond blogtreest, ja kuigi ma ei taha oma blogi ka päris kinniseks teha, ei meeldi mulle rippuda mingil avalikul tahvlil ega vastu tahtmist promotud saada (blogtreega olen ma umbes kolm korda sama kana kitkunud ja alati olen sinna kuidagi tagasi ilmunud, kahjuks).

enivei, see teema on "sõbrad". mul on juba pikka aega tunne, et ma tahaks kõiki inimesi, keda ma seni olen sõpradeks pidanud, hoopis tuttavateks nimetada. ei, see pole üldse nii, et mina olen kannataja-pool, sest mu sõbrad on mind maha jätnud. pigem võib-olla isegi vastupidi, ma olen tundnud süvenevat rahulolematust pinnapealse suhtlemise pärast ja hakanud ise suhtlemist vältima. miks see nii on, ei tea. kas ma olen ise süüdi, sest ma olen tegelikult palju kinnisemaks muutunud, või see on paratamatus varases keskeas, ja kas ma üldse.. vajan neid inimesi nii palju, nagu ma arvasin, et vajan. keda ma vajan ja kui palju? aga ju ma vist midagi/kedagi vajan, kui ma seda probleemina näen. ja paradoks on see, et mida enam ma vananen, seda eremiitsemaks ma muutun..

sellist "sõber, kellele ma võin kell kolm öösel helistada"-suhet pole mul kunagi olnud, ja ma ei tea, kui paljudel selliseid on, või on see ainult linnalegend. või mille pärast peaks üldse kellelegi kell kolm helistama. aga jah, hetkel on mul siis vist sõbrakriis, või õigemini, on olnud juba paar aastat vähemalt. võib-olla see on normaalne, võib-olla ma ootan rohkem kui peaks, võib-olla ma kujutan mingeid diibimaid suhteid ette, ja neid ei eksisteerigi. võib-olla ma ei tea "sõbra" õiget definitsiooni, ja kui ma teaks, oleks ma rahulolevam.

mitu sõpra teil on?

kannus jahtub tee ja maasikad on laual

2010-03-14T19:18:00.000+02:00

wtf? sellised naljad ongi ühel telekanalil? täielikud hälvikud ikka. tahaks näha toimetuse koosolekut, kus see suurepärane eksperiment korraldada otsustati. ma olen ikka täiesti pafff.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/gruusia-telekanali-libauudis-tekitas-paanika.d?id=29761513

words can't bring us down

2010-03-14T14:56:00.000+02:00

ma ootan juba kannatamatult kellakeeramist. kas keegi oskab öelda, miks meil euroopas kestab suveaeg vähem kui usas?

telephone

2010-03-13T10:41:00.003+02:00

ma ei ole eriti popi ja noortepärase muusikaga kursis, aga lady gaga rokib küll väga.

something got me started

2010-03-12T08:54:00.000+02:00

pean tunnistama, et ma pole probleemi väga süvenenult kaevunud, aga mu meelest tuleb võidelda vägivallaga, mitte naistevastase vägivallaga, kuigi statistiliselt võib ju olla nii, et naiste vastu on suunatud suurim osa kuritegudest. minu arust tuleb võidelda koolivägivallaga (nii laste kui pedagoogide vaatenurgast); tuleb võidelda perevägivallaga - laste helge lapsepõlve eest, meeste ja naiste eest, kelle kallal vägivalda tarvitatakse; tuleb võidelda vihakuritegudega (rassism ja seksuaalne orientatsioon). ühesõnaga, mingi vägivald ei ole õigustatud, aga tagajärjed võivad olla hirmsad või vähemhirmsad (mõrv vs lapse tutistamine, mis mõne aja möödudes võib kasvada regulaarseks peksmiseks..).

ühesõnaga, kui on peatükk vägivallast, siis miks peaks seal eraldi keskendutama vaid naistevastasele vägivallale? või sain ma millestki valesti aru?

v is very very extraordinary

2010-03-10T22:55:00.001+02:00

hoiatus. tuleb jälle vingu. seekord ilmast. väiksed tähed kah veel.

olen viimasel ajal mitmest kohast lugenud, kuidas eesti kliima fänne rõõmustab tohhutult, tohhhutult see, et eestis on neli aastaaega. ok, selle faktiga tõenäoliselt peaks nõustuma. meil on kahtlemata talv ja sügis (kokku kõvasti üle poole aasta, peaaegu kolmveerand, ma julgeks öelda), ja kahtlemata on meil ka suvi (0,5-1,5 kuud) ja veidike kevadet. mulle teeb aga muret see, et olukord on balansist väljas. ja ma tean, et ma olen kaduvväike vähemus, aga ma loobuks hea meelega talvest, kui aastas oleks neli kuud nii suve, sügist kui kevadet. kaalun tõsiselt sellise koha leidmist.

piccole amore

2010-03-02T19:36:00.002+02:00

uhh. vaatan üle saja aasta telekat. etv-st tuli pealtnägija reklaam ja mina mõtlesin, et ohhoo, võsapets sinna kolinud.. no good.

anujamarko, leidi gagaaaa, kas tõesti? mu meelest raadio- ja teleinimestele peaks olema kohustuslik läbida vähemalt kord kuus uute kuulsuste nimede hääldamiskursus. sarah palin vist oli obama ralli lõpuni eestis paliin. mulle ei mahu see pähe.

nojah, ja olümpsimehed (ja -naised) oleks ju ka võinud kuulata, kuidas kohalikud tegelased vancouverit ütlevad. no ei ole vankuuver, vaid ikka vän.

ise olen jätkuvalt professionaalne. täna ei suutnud välja mõelda, mis on süle partitiiv. süli, süle, süld? no tundus nagu veider. sõber õpilane aitas, et äkki on sama, mis genitiiv. ja oligi. hea, et lisaks kanale ka munad klassis on.

don't get me wrong

2010-02-28T16:41:00.003+02:00

uskumatu, millist rõõmu võib tekitada asfalt. märg, aga siiski asfalt! kahtlemata tuleb enne normaalset ilma veel seitse korda lumi maha ja toimuvad muud sellised roppused, aga tänane ilm tekitas vähemalt korraks lootust, et isegi sel aastal võib kevad ükskord ikkagi tulla.

i picture you in the sun

2010-02-21T21:01:00.001+02:00

frickin' frack, mis kurat toimub madeiral, kuhu mul on aprilli alguseks piletid?! koristage see muda ja vesi siva ära.. õhhh.

i couldn't feel so i tried to touch

2010-02-18T18:26:00.002+02:00

"vaadake kirgede torm teeveekolm" - kuulge, kui väljamaa inimene on selgeks saanud pluurali imperatiivi, eriti nii raske verbi puhul nagu 'vaatama', siis kas oleks palju palutud, et õpetaja oleks veidi tähelepanu pööranud ka käändelõppudele? ainult kolm tähte rohkem meelde jätta ei oleks ehk ka üle jõu käinud? võplen iga kord, kui seda kuulen.

ja issakene, mis on juhtunud teilöri huultega? nagu tal neid enne veel vähe oleks olnud. jaiks.

what goes up must come down

2010-02-17T18:13:00.004+02:00

ma ei oska seisukohta võtta. et kas mul on henrik normanni pärast piinlik või on mul tast kahju (sest eksimine on inimlik ja vabandamine sümpaatne). või toimuvad mingi huumorisaate võtted ja see on hoopis maie või valdur, mitte kodanik normann ise. tšiisas, ma ütleks. milline mees.

mingi laul ei mängi taustaks.. appi

2010-02-16T21:09:00.002+02:00

nutt ja hala jätkub.

tänase vesise silma kindlustas ühe kolleegi maailma nunnuim väike sugulane, kes tuli vastlaliugu laskma. ärge küsige miks, lapsed ei suuda mind küll tavaliselt rivist välja viia.. aga ta oli lihtsalt nagu üks väike nupsik, keda oleks kallistada tahtnud, selline natuke arglik, tedretähnidega ja pontsaka ninaga, väga sümpaatne plika.

teise silma sain, kui vaatasin ak-d, kus näidati seda töötute rivi. ja siis üks mees ütles, et tahaks valvuriks, ja umbes 4000 krooni palka, et ikka ära elaks. või umbes nii. oh issand, issand.. kas me sellist eestit tahtsimegi? jube.. kahju. kurb.

ühesõnaga. elu on üks hädaorg, ära surema pean kord..

i really don't know life at all

2010-02-13T19:42:00.004+02:00

joni mitchelli aeglane variant laulust "both sides now" paneb mind nutma. esiteks lihtsalt selle pärast, et see kohe on selline nutma panev laul. ja teiseks sellepärast, et mulle tuleb selle lauluga meelde emma thompson "love actually's".

edit: k.d. langi (või leonard coheni) hallelujah ei oldud sugugi halvem. need kaks laulu olidki mu meelest kõrghetked. bryan adams, kui piinlik, et sa unustasid mikrofoni suu juurde tõsta, aga sinu osa juba käis. ja mulle tundus, et k.d. lang oli ainus, kes ei lipsünkinud.

võiks ju arvata, et eesti spordireporteritele ei tohiks peavalu valmistada inglispäraste nimede hääldamine, aga võta näpust. jonimitšell ja kaadeelang. uff.

if the stars were mine

2010-02-11T11:59:00.003+02:00

tahtmata kedagi kritiseerida, üks väike tähelepanek. kõige kummalisem asi orkutis ja feissbukis on mu meelest see, et paljudel eestlastel on relationship statuseks märgitud "open marriage" või "open relationship". ja alati ma mõtlen, et.. oh kui kena, et on nii palju polügaamiat aktsepteerivaid inimesi me seas. või nad lihtsalt ei oska oma monogaamset vabaabielu inglise keeles kirja panna.

http://en.wikipedia.org/wiki/Open_relationship
http://en.wikipedia.org/wiki/Open_marriage

huvitav on ka see, kui erinevalt ikkagi inimesed armastusest/seksist/truudusest aru saavad. see omakorda pani mind mõtlema, kas on üldse olemas mingit universaalset ja kogu inimkonnale üheselt mõistetavat emotsiooni.

http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_emotions

kas pole huvitav, et viha ja hirm on vastandid?

tears and fears and feeling proud to say "i love you" right out loud

2010-02-05T22:29:00.002+02:00

ma elan ühe sissekäiguga 34 korteriga üsna uues majas. eile õhtul toimus alumise naabripoisi juures mingi läbu, ja vist ka ühes kõrvalkorteris. täna hommikul läksin umbes poole kümne paiku välja. esimesel korrusel trepi kõrval vedeles üks lille ümbert heidetud paber. hakkasin seda juba peaaegu üles korjama, kui äkitselt koputas üks kuradike mu peas ja keelas seda teha. kell oli pool kümme, enamik inimesi oli tõenäoliselt selleks ajaks juba tööle või kooli läinud (ma tean meie majas ainult ühte pensionäri). niisiis, umbes 30 inimest olid sellest maas vedelevast lillepaberist mööda jalutanud, vaevumata seda üles tõstma ja 5 meetrit eemal asuvasse prügikasti viima. olgu, võib-olla ei läinud 30 inimest hommikul välja, võib-olla läks ainult 20. ok, 15. no või 10. whatever! need 10 inimest lihtsalt jalutasid sellest paberist mööda ja arvasid, et olukord on jumalast normaalne (seda paberit oli väga raske mitte märgata). see ei olnud nende territoorium, see oli midagi, mis kuulub kõigile, järelikult mitte kellelegi. järelikult on suva. läksin 9.30 paberist mööda ja tulin umbes 11 tagasi. ja panin paberi prügikasti. wtf, inimesed, ma tõesti ei saa aru?! mulle nii meeldis fred jüssi kommentaar millelegi kuskil - see kõlas umbes nii, et laulupeol oleme küll kõva ühtehoidev rahvas, aga järgmine päev lähme ja lagastame ja prügistame oma metsi ja muud ilusat. so true.

ma ei ole kunagi oma majas ega eramajade linnaosas elanud, võib-olla on häda selles. aga kui ma mõnda aega kaugel maal olin, siis ma tundsin ennast seal elukohast ka sadade meetrite raadiuses palju rohkem kodus kui siin, eestis oma maja ees. kõik inimesed, keda ma selles raadiuses kohtasin, noogutasid või lausa teretasid ja tõmbasid suunurgad korraks ülespoole. oi kuidas ma seda igatsen! ma olen samas linnas ja linnaosas veetnud terve oma teadliku elu, aga mu kodutunne lõpeb mu korteriuksega. isegi oma rõdul tunnen ma ennast imelikult. rääkimata tänaval, rääkimata inimestest, keda ma oma kodutänaval näen, nad kõik on mulle võõrad, paljusid ma lausa.. kuidagi kardan. ma ei oska seda pikemalt seletada, aga mul on järjest sagedamini väga ebamugav tunne, kui ma tänaval võõraid inimesi näen. teraapiakeiss varsti tõenäoliselt.

õhtul käisin poes ja nägin eemalt, kuidas üks vanem mees kahele noorele kutile, no ikka täitsa väikestele poisikestele, midagi andis. mõne hetke pärast sain aru, et suitsupaki. vaatasin poistele otsa umbes sellise pilguga nagu boamadu küülikut, ja püüdsin sekundite jooksul tegevusplaani koostada, aga peas ei toimunud midagi. ja siis need kutid juba lahkusid.. mida peaks tegema sel juhul, või võiks teha? väga paha tunne jäi igatahes.

ma tõesti ei plaaninud järjekordset vingpostitust teha, aga näe, ikkagi tegin.

have you ever thrown a fist full of glitter in the air?

2010-02-03T21:38:00.003+02:00

tsau maris, see postitus on sulle pühendatud ;)

sain ühelt õpilaselt, kellega ma ainult väljaspool tundi ja teises rollis kohtunud olen, sellise meelituse:
"As you understood, I am your admirer, this is the reason I prefere a group with you, as a teacher"

eino muidugi kõnnin kõrvadel, miks ma ei kõnni :)

ps. pink grammyvärgil esinemas = sjupöörb! hakkan järjest rohkem fänniks.

get plenty of calcium

2010-01-27T23:59:00.004+02:00

kuulasin jälle ja meeldis jälle. liiga tihti ei tohiks, aga vahel jällegi peaks.

my pain, your thrill

2010-01-27T23:02:00.003+02:00

ma niigi möllan teiste blogides liiga palju, kolisin vahepeal jälle siia üle. et siis lambid. http://triangel.wordpress.com/2010/01/27/porandalambi-probleem-lahendatud/

noh, kuidas seda nüüd öelda.. ma olen suhteliselt imelik inimene, ma arvan. paljud arvavad, ütleme nii. et kiikse, veidrusi ja kinnisideid on mul vist rohkem kui "keskmisel" (mida iganes see tähendab) inimesel, ja mitte ainult monklikke, vaid igasuguseid.

üks kiiksudest on see, et valgustid peavad valgustama. köögis peab olema valge (kraanikauss, pliit, tööpinnad), esikus peab olema valge, vannitoas kindlasti (seal on mitu korda lampe vahetatud ja lisatud) seal, kus ma loen ja tööd teen, peab olema valge. koht, kus ma parasjagu olen, peab olema valge, aga mujal, kus mind ei ole, peab olema pime. ma olen maniakaalne teiste järelt tulede kustutaja. ja kuna mul peab olema kvaliteetvalgus, siis loomulikult ei ole mul kodus ühtegi säästupirni. ega saa olema ka, enne kui töötatakse välja tehnoloogia, mis võimaldab samal ajal elektrisäästuga ka silmi säästa ja valgust kasutada.

üks asjadest, mille ma kodust kaasa võtsin, oli see, et lugeda tuleb alati valges. ma mäletan, kuidas isa käis ja kontrollis, kas kirjutuslauale langeb valgus õigesti ja õigelt poolt, ja kas voodis lugemiseks on ikka piisavalt valge. valge ei tähenda seda, et tuli peab tervet tuba valgustama, vaid et raamat peab valgustatud olema. jumalast loogiline. nii ma kasutangi ainult reguleeritavaid kohtvalgusteid (pööratav-käänatav-suunatav erinevat moodi) ja kontrollin alati, mitmevatise pirni sinna sisse võib keerata. kirjutuslaua juures on 60vatine lamp, elutoas lugemiseks ka vist 60vatine kohtvalgusti, magamistoas vist on 40sed, aga valgustavad suht normaalselt. ma ei suuda laelambiga või millegi muu ebamäärasega lugeda - siis ma lihtsalt ei loe, vaid ootan päevavalgust.

valgus on tõesti mu jaoks elulise tähtsusega. ma ei põeks väga põhjapoolse elamise pärast, aga kindla peale peab siis kunstvalgustus väga hästi läbimõeldud olema. praegu on mul köögis ja magamistoas hommikupäike, elutoas ja töötoas ennelõunapäike ja umbes kahest-kolmest enam päike sisse ei paista. ooo, kuidas mulle sobib! valged päeva algused, milline kaif! mäletan vanas kodus lämbumist suvise õhtupäikse käes. tuled kuskilt jõlekuuma ilmaga, ja kodus ootab sind ees meeletu leitsak, mis kestab hommikuni. aknad ka kõik ühele poole, nii et tuuletõmmet korraldada ei anna. nii et praegu on küll super.

kui ma olen reisil või külas, olen ma alati valguse puudumise pärast stressis. teate küll neid hotellivalgusteid - on hästi mõnus, malbe ja mahe, aga mitte valge. sama olen üllatuseks näinud oma sõprade/tuttavate kodudes. mingi udupeen installatsioon kuskilt lisapaneeli kohalt või vahelt, aga andke andeks, ma ei saa aru, kuidas need inimesed loevad või tööd teevad sellise valguslahendusega nagu neil on. kummaline on see, et mu õele ei ole see külge jäänud, mis mulle, ta alati kirub "silmapaistvaid" lampe ja keerab need väiksema paueri peale.

no ja nii ma siis järeldangi, et mina olen napakas, kui kõigil teistel on minu arust puudulik lambindus.

when the truth dies very bad things happen

2010-01-26T14:36:00.004+02:00

vahel mulle tundub, et ma ei saa maailmast enam üldse aru. paljud inimesed ja nende väljaütlemised ajavad mind kergelt närvi, ilgelt vihale või kõige hullem, vihast või ebaõiglusest nutma. see, mille pärast ma seda postitust alustasin, ei aja mind just nutma, aga kergelt närvi küll, võib-olla isegi kergelt vihale.

mul on lausa natuke piinlik seda siia must valgel kirja panna, aga teen seda siiski. nimelt, järjest tihedamini pean ennast lillekeseks keset s*tahunnikuid metafooride keeles, või teistest targemaks ja paremaks inimkeeles. nojahnoh. et peaaegu kõik ülejäänud on mõistmatud, tigedad, väiklased, ebaõiglased ja/või teistele halba soovivad. see kõlab õudselt, pehmelt öeldes, aga mis ma teha saan, et ma nii tunnen.. ma ei oska sellele mingit mõistlikku seletust leida - minu elu ju konkreetselt miski ega keegi ei ohusta. aga mul on viimasel ajal kuidagi vastikult jõuetu, ängistav tunne, et ma tahaks midagi teha ja muuta, maailma parandada, aga ei oska kuskilt alustada, sest nii palju on teha ja ma ei jaksa ju üksi. ma näen igal pool palju rohkem negatiivset kui positiivset, ja ma tahaks, et ma oskaks oma ajus selle osa välja lülitada, aga ma ei oska. inimesed on haiged, õnnetud, näljas, loomad on kodutud, maailm on hukas. iga päev tuletatakse mulle seda meelde, ma ei saa sellest nii eemale, et see minuni ei jõuaks.

ok, aga nüüd sellest, mis mul mõtte veerema ja seda kirjutama pani. tegin vea, ehk delfi lahti - Sarkozy: mosleminaiste loorid pole Prantsusmaal teretulnud! ma ei saa aru. miks peaks moslem, kes elab euroopas, salgama midagi tema usule omast, mis absoluutselt mitte kellelegi kahjulik ei ole? kuidas mittemoslemite heaolu sellest kuidagi mõjutatud saab olla? kuidas saab selline käitumine kedagi solvata? absurd. ma pole kunagi oma usulise kuuluvuse üle juurelnud, aga tõenäoliselt olen ateist. vist. mind ei sega religiooni olemasolu ega need, kes usuvad. ei sega ka moslemite või krishnaiitide riietus. ei sega väiksed ristid kaelas. mind ei sega ükski religioon ega riietusese, seni kuni see minu elu kuidagi konkreetselt halvemaks ei tee. muidugi on mul mõnest kreisist usulahust oma arvamus ja mul on raske mõista inimesi, kes on selle oma ajudesse lasknud, aga las nad siis on. ja ma tõesti ei saa aru, kuidas saab mingi pea- või näokate teiste inimeste elu mõjutada, ma lihtsalt ei saa sellest aru, ja ei hakka kunagi saama.

mingil tasandil olen ma vist saavutanud totaalse tolerantsuse. see on muide väga mõnus ja vabastav tunne. ärge saage valesti aru, näiteks verb "vihkama" eksisteerib mu sõnaraamatus edasi, ja ma vihkan teatud asju (külma ilma, kantrimuusikat jne), aga tegelikult on see vaid tähendusetu sõnakõlks, mis väljendab ainult hetkeemotsiooni. tegelikult on kohutav, kui palju on inimestes vähemalt verbaalset vihkamist, kibedust ja hävitamis- ja haigettegemise soovi. ma ei oska öelda, kui tõsine see reaalsuses on, aga .. skeeri.

ja kui ma nüüd ütlen, et on mõned asjad, mida ma tõeliselt ja tõsiselt vihkan, siis kõlab see.. väga halvasti. aga ma ütlen ikkagi - et ma näiteks vihkan neid inimesi, kes teisi inimesi vihkavad. aga see tähendab ju...? nojah. ok, sõnastan siis ümber. ma tahaks, et maailmas oleks vähem vihkamist ja rohkem soovi mõista võõrast ja teistsugust. või siis, et oleks vähem hirmu, kui see tekitab viha.

ah, sellest sai üks tobe postitus. ma tahaks, et ma oleks vähe kobedama sulejooksuga õnnistatud, küll siis kirjutaks ja looks.. praegu tuli nagu mingi teismelise maailmavalu päevikukritseldus, aga no mis teha.

ajalugu

2010-01-25T13:49:00.004+02:00

hmm, patsifist tahab mind rohkem tundma õppida :) pean kahjuks pettumuse valmistama, ma ju ei mäleta mitte muffigi oma elust.. okei, mälu, võta ennast nüüd kokku!

---

Vasta küsimustele ja anna teatepulk edasi neljale inimesele. Kopeeri küsimused ja vasta oma blogis. Kirjuta, kus olid sina, kui..

1. ... esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?
pole õrna aimugi, kus ma olin. igatahes mitte siin maailmas. võib-olla kuul?

2. ... John Lennon mõrvati 8.12.1980?
ma ei mäleta, millal täpselt me jõgevalt tartusse kolisime, umbes siis, kui olin nelja-aastane ja issi sai suurlinna (tartu) uue töö, seega see võis juhtuda ka 1980. tõenäoliselt käisin kivi tänava lasteaias ja see seik jättis mind täiesti külmaks. ei mäleta ka kodus mingit draamat või välismaa uudiseid. samas mu vanemad teadsid küll, et biitlid eksisteerivad, ju nad ikka kurvad olid, aga lapsukest koormama ei hakanud selle infoga.

3. ... Tšernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986?
hmm.. olin algkooli lõpetamas vist.. mäletan, et pärast seda sai aastaid vihma kardetud, mingi horrorlugu liikus ringi, et juuksed tulevad kohe peast, kui vihmatilk pead puudutab.

4. ... toimus Balti kett 23.8.1989?
ma arvan, et olin õe ja vanaemaga peipsis. piinlik lugu, ma isegi ei tea, kas ema-isa käisid. ema puhul ma erilist poliitikahullust ei mäleta, aga isa oli küll väga isamaaline tegelane. minu elus oli see aeg, kus 7. juunil pakiti kotid - aidaa linn, ja 29. augustil sai tsivilisatsiooni tagasi - tere kool. mäletan, et neil suvedel umbes '89 aasta paiku kuulasime kolm aastat vanema naabripliksiga tema punasest sanyo makist isamaalisi laule ja kuldset triot, nii et kassetid ribadeks. millalgi sel ajal tulid mu ellu ka jason donovan ja veidi hiljem bon jovi (jaa, ma tean!! kellel meil poleks saladusi..)

5. ... Estonia uppus 28.9.1994?
kuulsin hommikul raadiost tõenäoliselt, ja koolis oli hästi ärev päev. kõik rääkisid kellegi tuttava tuttava tuttavast, kes ka seal laeval oli, samas väga isiklikke tragöödiaid lähedaste puhul ei mäleta. kuulsaim inimene, kelle meri ära sõi, oli muidugi alender..

6. ... printsess Diana suri 31.8.1997?
olime oma klassi seltskonnaga klassijuhatajal külas, tema (meie) klassi tagaruumis ja muljetasime oma eelmisest, esimesest ülikooliaastast. mäletan, et muude juttude seas rääkisime ka dianast. ju ma olen kalk inimene, aga ma ei mäleta erilist tundlemist seoses diana surmaga. loomulikult oli kahju ja koletu õnnetus, aga ei midagi.. erilist.

7. ... saabus aasta 2000?
kontrollisin just, et mu pildid on arvutis alates 2003, ju siis sel ajal sai digifotokas soetatud. ma arvan, et olin kuskil metsas oma klassi gängiga. tõenäoliselt S-i vanaisa juures või P vanemate majas. palju süüa ja juua, oh noorus..

8. ... toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?
olin wilde/vilde kohvikus sel pärastlõunal ja mu sõber jäi natuke hiljaks, ütles, et mingi kamm oli usas. õhtul kodus olin muidugi uudistekanalite külge kleepunud. tollal ei olnud mul ühtegi usa sõpra ja see ei puudutanud mind isiklikult. aga hirm oli küll. ei teagi, mille ees, aga umbes nagu lapsepõlves, kui kuulsid mingit lennukit madalalt üle lendamas, oli esimene mõte, et kas nüüd siis algabki sõda. ma ei saa aru, miks mul see sõjahirm oli lapsena. ei mäleta, et kuskil oleks paanikat külvatud sel teemal, aga jah, selline irratsionaalne äng oli.

9. ... Michael Jackson suri 25.6.2009?
sain oma usa sõbralt messengeris teate: Michael Jackson died while you were asleep. ma ei ole ennast kunagi fänniks pidanud, aga väga kurb oli küll. mulle tundus ta selline heatahtlik, naiivne ja traagiline tegelane, kes sai oma elu jooksul teenimatult palju peksa, igas mõttes. ja mõned ta laulud, mida nüüd tagantjärele olen avastanud, on kahtlemata üligeniaalsed.

10. ... milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
eile... täiesti tavaline ja igav pühapäev, uudiseid ekstra ei kuulanud ega vaadanud, nagu tavaliselt. ratas tuli elutuppa.

oeh. ei olnud väga põnev.. ei oska ka järgmisi ohvreid valida.. tegelane? triangel? nende kahe blogis ma kõige rohkem kolan ja grafomaanitsen. teeme siis nii, et jääb pool (neljast kaks), "tee pool, kui tervet ei jõua, peaasi, et teed hästi."

and i anticipate the day that you will come home, home, home

2010-01-25T09:56:00.002+02:00

kus on 5.-10. aprillini juba piisavalt soe, et väheke enda vana keret praadida? mitte üleliia kaugel samas (a la tai). kultuurielamusest ka eriti ei hooli, tahaks lihtsalt päikselist randa.

if i can make it here i can make it anywhere

2010-01-24T21:24:00.003+02:00

ma oma.. köhköhh.. spordiblogi veel surnust üles ei raputa, aga fakt on see, et siia tuleb nüüd üks rõõmus postitus. elutoas on püsti mu armas bike trainer, mille ma eelmisel aastal suht ruttu hülgasin, sest siseruumis vändata oli nii igav, et sure maha. hetke meeleheide on aga nii suur, et proovin korra veel. vist küll homme hommikul, mitte enam täna. täna teen parem väikse tee ja lehmakommi või midagi..

mõtlen, mis oleks realistlik esimene katse, 30 mintsa? 45ga vist ei hakka igaks juhuks kohe hüppama, kuigi tore oleks. samas.. mul on terve hunnik 40-50 minutilisi teleseriaale, nii et.. no vaatame. igatahes on see nüüd taas välja tiritud ja tolmust puhas. ja ooohhh, mul on ikka nii ilus ratas.

i wish i knew you before

2010-01-23T20:02:00.006+02:00

nii. mis mul siis öelda on.. midagi head mitte, mõistagi.

esiteks, see kuradi talv võiks ennast juba koomale tõmmata. miks vancouveri inimesed teatavad mulle, et "What a beautiful day! Feels like Spring. Ah ... Winter Olympics next month?", ja la-s kurdavad kodanikud, et "The rain is great but I'm starting to get cabin fever. The dogs are not happy." palun, palun, PALUN, ma võtaks mida iganes, mis on soojem kui miinuskolm, ükskõik mis kõrvalnähtudega (vihm ja kevademoodiilm näiteks). ma jalutaks teie koerad laua alla, no mida te kurdate oma suurepärase ilma üle?!

ja ma lihtsalt ei jõua ära imestada, kuidas ikka leidub meil siin veel inimesi, kes suudavad järjekordsest ilgkülmast ilmast pöördes olla ja härmas puude ja lumehelbekeste teemal absessida. aa, seda kutsutakse vist positiivseks ellusuhtumiseks ja võimeks halvas head näha.. igatahes, talv, see, et sa tulid, oli tore. aga minu talvetaluvusvalulävi on juba umbes kuu aega ületatud ja ainus, mida ma hetkel ootan, on piisavalt kraade plusspoolel ja puhtad maanteed, et ratas välja ajada. kui ma varem arvasin, et mugav on sõita soojema ilmaga kui plusskümme, siis hetkel olen nõus ka plussühele võimalust andma, tõenäoliselt tuleb lihtsalt sobivam riidevarustus osta.

ütleme nii, et frustratsioon enda liigutamise vähesusest on suhteliselt haripunktis. sellise ilmaga ei ole ju võimalik midagi teha. näiteks kepikiirkõndida, mille ma talve hakul enda jaoks avastasin. mõnus upbeat muss kõrva ja tund aega tõsist rühkimist. aga kuidas seda nii rämeda miinusega teha? ma ei tea, võib-olla on minu nägu eriline nannipunn ja ta lihtsalt külmub eriliselt kiiresti. eriti mu eriti väljaulatuv nina. ja need kuradi lumehunnikud igal pool, ja libedus, eksole.

jaah, juba kuulen protestihääli lugeja suust. "a mine spordikluppi, vingur". no olen tshekkinud seda ja teist ja kolmandat, aga kõik on kas rämekallis (ma ei saa aru, kas spordiklubid on ainsad kohad, kuhu masu pole jõudnud?) - näiteks ma ei taha maksta 150 eeku 45-60 minuti eest treadmillil - või olen ma lihtsalt ajast maas ja see ongi täiesti adekvaatne hind?, või on süsteem ülijabur - minul, täiskasvanud inimesel, ei lubata otsustada, kui kaua ja millal ma tahan trennis käia - kõige paremal juhul võin ma sõlmida kuuekuulise lepingu, mille saan katkestada arstitõendiga (wtf?! kooli kehaline kasvatus ja suusa-jooksutunnid olid ka normaalsemad ja tekitasid mus vähem streigihimu, ja uskuge mind, ma olin kehalise õpetajale üks vastik vastane), no ja halvemal juhul seon ma ennast spordiklubiga terveks aastaks, umbes kuus sotti kuu, 7200 per aasta. issand, mis lause nüüd välja tuli.. enivei, mulle tundub see üüratu, üüüüratu summa! pedagoog ju, auklikud kampsunid ja pintsakud niigi. ma saan aru, et tervisesse investeering on parim rahapaigutus, aga noh.. jah. ma arvan, et alates kellakeeramisest ei soovi ma küll enam siseruumides enda musklit pingutada, vaid hingan õhku.

kogu selle hala lõpuks ütlen, et vesispinningus olen siiski käinud. aga see võtab niiii palju aega ja kaks korda nädalas 45 minutit on vähe! ja tegelt läheb kokku vähemalt kaks korda kolm tundi, kui mitte rohkem. ülimalt ebaefektiivne ajaplaneering, ma ütleks. mul ju iga minut loetud, eriti vabas jaanuaris :)

noh, võtame loo kokku. kevad, palun tule! palun, anun.

ok, mis teiseks? muud ei olnudki, side lõpp. arenguülesanne endale on selline - järgmine kord kirjutan siia midagi positiivset. vaatame siis, kas blogi jääb üldse elama..

http://keeleuurimus.blogspot.com/

2010-01-04T16:25:00.001+02:00

http://keeleuurimus.blogspot.com/
ma olen üsna kindel, et tegin vigu. peaks kõik õiged vormid välja otsima..

i want your everything

2010-01-02T22:40:00.002+02:00

no vaatan siin umbes üle poole aasta, või natuke rohkema aja eestitelevisiooni (tegelt valetan, juba aastavahetusel vaatasin ja pettusin, tujurikkujas, näiteks). uhh, eesti muusika.. kui välja arvata mahavok ja hu?, ja ehk ka popidiot ja röövelööbik (millest ma tegelt suurt ei tea, st nende loomingut), on ikka kohutavalt boooooring.

miks see heidi purga nüüd niimoodi inimestelt aplausi nuiab? unistuste bänd jaagup kreemiga? isssssand. laulma hakkas!! issand. issssand. mul tulevad täpid peale, kui ma ta häält kuulen. appi.

ja siis meenub mulle ka selline asi, et kunagi kirjutasin siin blogis, noore ja rõõmsana, kuidas ma lülin vinguvaid blogipostitusi. take a look at me now..

i gotta feeling!

2010-01-01T20:39:00.005+02:00

me kõik areneme, see on selge. jah, ma julgen seda pdf-faili ja kujunduslikku lakoonilisust(!!!) küll arenguks pidada. vaatame, mis kümme pärast kaheksat toob.

tervitan KK-d ja Mrl-i.

no more champagne and the fireworks are through

2010-01-01T15:29:00.005+02:00

One more day to check everything off your 2009 "To Do" List. (That reminds me, I need to make a 2009 "To Do" List.)
ja
2010 just feels like it's going to be ten past eight.

kuldsed sõnad twitterist. mulle ei meeldi teha ei kokkuvõtteid ega plaane. kuigi võib-olla peaks, et elus ikka progressi rohkem oleks kui regressi. oh well.

edit: aa, ja mu lemmikuusastasoov kõlas nii - Happy New Year, I hope all of your hopes and dreams become reality in 2010. If not, I hope there is enough alcohol or drugs to help you out.

i'd follow anywhere to make you happy

2009-12-31T13:30:00.004+02:00

hmm, pean vajalikuks märkida, et ma ei ole ei maris johannes, mart ummelas ega vikerraadio keelekõrva saade. ma olen see teine, keelek6rv.

Veronica: Fine. You know your own name better than I do. Yah!

2009-12-11T23:56:00.003+02:00

better off ted - überlahe ja naljakas, mulle selline huumor väga sobib. ma ei mäletagi enam, millal viimati üks komöödiasari mind tõesti naerma ajas, mitte ei olnud täis piinlikult punnitatud nalju ja keskpärast näitlejatööd. love it!

that's how strong my love is

2009-12-09T19:57:00.003+02:00

tegin eelmisel nädalal paaristööd, mille tulem pidi olema kolmandas persoonis kirjutatud lugu oma vestluskaaslase perest.

itaalia kutt, kes selle eelmise kirjandusteose lõi, alustas nii: a-l on üsna suur pere. tal on üks vend ja kuusteist õde. tema isa töötab rahvusvahelise spioonina, aga teeskleb, et on arst.

töö lõppu on kirjutatud: sorry for not being creative this time.

asfalt sulas linnas

2009-12-09T15:13:00.002+02:00

iga jumala aasta on mul jõulude ajal tunne, et peaks oma huumorimeele lõpuks nendega sünkima, kes jõulupidusid korraldavad. või siis mitte.. no tõesti, millalgi pean ma selle hulluse paabelis ikka ära nägema.

gotta run for shelter

2009-12-07T20:52:00.007+02:00

homework that made my day. or week. or year. kliki pildil, näeb paremini.
sellist juhtub, armas õpetaja, kui göölfrend või sõber aitab.

guess who will be there

2009-12-07T20:43:00.004+02:00

ot mis päev meil oligi? reede? laupäev? on aeg minna üle liksikommidele - http://www.approvedfood.co.uk/Chocolate_and_Sweets/Doulton__Liqueur_Chocolates__Flavoured_with_Teachers_Scotch_Whisky__150g
ja limonaadile.

raadiost tuli just del amitri laul (http://www.youtube.com/watch?v=gpBmOtc4Ux8), mis viis mind aastasse 1995+something. T, K, A, S, T ja uue tn gäng. ohhh.. :S

sometimes you just need to start again in order to fly

2009-12-07T19:04:00.003+02:00

praen räime ja joon valget veini, sest gaseeritud vesi sai otsa. nomaitea. pean varsti kaineks saama, et homsed tunnid ette valmistada..

one day i'll make you proud

2009-12-03T21:59:00.003+02:00

mul on juba üsna pikka aega tuju permanentselt sitt. vahel ikka naeran ja naeratan ka, aga üldiselt käin vist kõigile lähedastele ja teistele minuga kokkupuutuvatele inimestele närvidele oma negatiivsusega. endalgi hakkab juba vastik, sest tõesti väsitav on see kõige vihkamine. mustad prillid on näkku kleepunud. aga ei ole päiksekiirt, kurat, no ei ole!

et mis mulle siis täpsemalt muret teeb? ilm sakib, inimesed on nõmedad, koguaeg on pime ja sopane, meediast tuleb ainult kräppi. jah, nagu esimene kord elus oleks doughvembriga kokku puutuda. tuleks juba see kuradi lumi maha vähemalt.

aga siis kuulan susan boyle'i albumit, ja mul on tõesti üle pika aja hea meel. et ühel armsal inimesel lõpuks hästi läheb, ja et muusika on ikkagi nii ilus, vahepeal kuidagi juba unustasin. jõululaule nagu polekski vaja sel aastal. susan boyle annab kõik, mis vaja.

http://egn.ee/index.php/allkirjadekogumine

2009-11-26T09:48:00.013+02:00

edit3:
grafomaania, mis teha. aga no see lihtsalt on liiga hea. ja tragikoomiline. Portia De Rossi - Apology For Marrying Ellen

edit2:
Sinéad's Hand - Civil Marriage Ad - see on minu meelest üks väga maitsekalt tehtud video.

Pesukaru, ma arvan sama, et kõige "loogilisem" lahendus on ikkagi mees ja naine, sest justnimelt, nad on tehtud selliselt, et klapivad kokku nagu pusletükid :) ja ma ei arvagi, et vähemus, mida geid selgelt ju on, peaks olema normiks. normiks jääb ikkagi enamus, küll aga arvan ma, et ei ole mingit põhjust teistsuguseid inimesi ahistada puhtalt seksuaalse orientatsiooni põhjal (nagu ka soo, rassi jms põhjal). kuskilt lugesin vaimukat kommentaari, et selliseid asju ei tohiks kunagi panna rahvahääletusele, nagu nt usas kombeks - kõigepealt võetakse vastu seadus, et geid saavad abielluda, aga siis pannakse see rahvahääletusele ja tavaliselt üsna napi enamusega -mis on isegi hea tulemus- võetakse see õigus mõne aja pärast ära. kommentaar oli, et kui rahvas oleks saanud hääletada orjapidamise poolt, siis tõenäoliselt kehtiks see siiamaani.

lapsendamise teemal - kas mitte kuulus viimsi lesbipaar ei rääkinud, et mitte ükski laste sõber ega oma lapsed nende peale kõõrdi ei vaata, lapsi mõjutavad ikka oma seisukohtadega täiskasvanud. ma ise mõtlen, et kas ei võiks siis tänapäeva koolis õpetada midagi sellist, et loomulikul teel saavad lapsi ainult mees ja naine, ent võib ka juhtuda, et pere moodustavad kaks meest ja kaks naist. mis siin keerulist on? kas mõni homo on välja öelnud, et "sööme heterod välja"? vaevalt.. nad lihtsalt tahaks veidi rohkem õigusi ja sõbralikult edasi eksisteerida.

mulle meenub ka, et usas oli hiljuti keiss, kus ei tahetud laulatada valget meest ja musta naist (või oli see vastupidi - igatahes jäi mulle selgusetuks, kuidas tänapäeval selline asi juhtuda saab). ja siis raadiosaate juhid viskasid nalja, et oojaa, mõelda vaid, mis sellise paari lapsest veel saada võib! äkki näiteks usa president?

Pesukaru, ma saan täiesti su küllastumisest antud teemal aru, aga minu meelest on eesti liiga rassistlik ja sallimatu ksenofoobne maa, ja mul tõesti on liiga tihti häbi oma kaasmaalaste pärast. sestap kõhklesin küll veidi, aga otsustasin siiski selle postituse teha. ma ei ole absoluutselt ingellik heategija igal alal, ent millegipärast olen ma vananedes väga tolerantseks muutunud, ja mulle selline areng meeldib. tuleks teistelegi kasuks. bottom line on see, et homod ei võta ju kelleltki midagi ära - ma ei ole kuulnud, et homod heteropaare vihkaks, miks see siis teistpidi peaks aktsepteeritav olema.

edit1:
mõtlen siin nüüd, kas mängida väikest jumalat ja kustutada kommentaare, aga esialgu vist ei viitsi. issanda loomaaed on kirju. nautige siis selle mitmekesisust. ja igal inimesel on ju ometi õigus oma arvamusele, isegi kui need arvamused pehmelt öeldes totrad on.

Pesukarule - ju mul on guuglriideris valed blogid, aga mina ei ole seda teemat kuskil näinud. vbla lehtsaar blogib, ma ei tea. ülikooli ajal ta mulle väga meeldis, nüüd peab muljet korrigeerima.

lõppu väike tsitaat siit, loodetavasti tohib:
P.S legaliseerige see kuradi homoabielu ja laske inimestel inimeste moodi elada, mul on häbi meie riiki tagasi tulla muidu, rääkimata sellest, et erilist tahtmist ei ole varsti, teades, kui suur osa sellest 1.3 miljonist inimesest ikka päriselt sallimatud imbetsillid on. Kolmas Maailm, maiv6i. Ytlen välismaal k6igile, et olen soomlane. Soomes see ei tööta kahjuks.
http://qofe.blogspot.com/2009/11/naked.html

good point. ka usalased olla bushi ajal mujal maailmas teeselnud, et on kanadast.

originaalpost:
epu juurest sain selleks tõuke, aga ma seal ei tahtnud enam fleimida. siin on turvalisem, oma kodu ju ikkagi..

mind panevad imestama inimesed, kes väidavad, et neil on küll geidest sõpru (sõpru! mitte tuttavaid), aga nad ikkagi ei toeta seda, et nende sõbrad saaks abielluda või oma suhte ametlikult registreerida, nimetage seda, kuidas tahate. nagu oleks maailmas õnne mingi teatud kogus - et kui keegi kolmas õnnelikumaks saab, siis võtab ta sellega teiste inimeste õnne ära. minu meelest nii ei ole. mul tõesti ei ole kahju.

niisiis: http://egn.ee/index.php/allkirjadekogumine

well i can dance with you honey

2009-11-24T19:18:00.003+02:00

lõpetasin tartu-teema ja tegin seks puhuks väikse küsimustiku, mida palusin neil kolme-neljastes gruppides ilma materjale kasutamata täita.

küsimus: mis on raekoja platsil asuva purskkaevu nimi?
vastus: kissing students / musi õpilased.

ja siis kirjutavad jutukesi tartust:
tartu on väga rahulik ja distsiplineeritud linn.

mul on hea meel, et selline mulje on jäänud, sest selle kirjutas üks tudeng, kelle rassikaaslastelt olen kuulnud pigem vastupidiseid arvamusi.

2009-11-17T18:25:00.002+02:00

ohhoioioii.. äratame blogi surnust üles. või noh, vaatame veel.

tutvun siis keset semestrit lõpuks "oma" lapsukestega. et mis on kellegi nimi, kust keegi pärit on, ja mida teha meeldib. a-le, nagu selgus, meeldib tila panna. ärge küsige, kuhu ja miks ja mille tila. ma ei tea, kas eelmine õpetaja andis selle verbi või korjas ta selle mõnelt eestlaselt üles. kui ma esimene kord aru ei saanud, siis sõnastas ta selle kenasti ümber. "juua, noh."

õs: tila <3> valamistoru, -renn; kella kõra. ▪ Kannu, lüpsiku tila. Mahla+tila (nt kasel). Kella+, vask+tila

otsima pead päikesemaad

2009-06-10T21:28:00.002+03:00

maitea, peaks vist ameti maha panema - ma ei suutnud täna ise välja mõelda, kuidas on tundlad ainsuses.. kolleeg ka ei suutnud, ega ka tema keeletoimetajast õde. maailm on täis ebaprofessionaale, kes peaksid jõukohasema töö hankima.

ah te arvasite, et blogi on täiesti surnud? tüng!

kui pidu vähemaga ei lepi iialgi

2009-04-07T18:56:00.003+03:00

palusin enne poe- ja söögi-joogiteema alustamist lastel kirja panna need sõnad, mida nad juba teavad. enamikul oli mu üllatuseks õppimatagi päris suur sõnavara ja mingeid väga naljakaid prohmakaid ei olnud. aga, mis söögi nimi võiks olla rakvere? sink, pelmeenid, viinerid, hakkliha?küsin homme üle.

it makes you wanna die

2009-03-31T23:33:00.004+03:00

hmph. kui kaua peab mitte blogima, et blogi surnuks kuulutada? noh, paistab, et nii vist minemas on..

lugeda aega (loe: tahtmist/viitsimist) ei ole, kirjutada seda enam.. ja mõned asjad ei muutu ka kunagi - kellakeeramine ajab inimesed endiselt tagajalgadele. selline tunne on, nagu ei keerataks üks tund edasi, vaid ikka vähemalt üksteist. ma olen vist eriliselt tuim inimeseloom, aga isegi pühapäeval ei olnud raske olla, rääkimata esmaspäevast.. ei oska kahjuks nõu kah anda, et mida need ette võiks võtta, kelle elu ja närvid kellakeeramine totaalselt krussi keerab.

aga jah, kõik on ikka vanaviisi. elu ja töö ja muidu. puhata ja mängida tahaks küll. ja moogid ja muutšad ka eriti kildu ei rebi, mida siia üles riputada.

you'll be back on your feet

2009-02-13T16:03:00.005+02:00

õu jess, hanneli rudi!

õu nõu, kati murutar!

issand hoidku, kaheaastane saab ikka tõepoolest rabavalt meeldejääva kunstielamuse ja on kahekümnesena oma emale-isale tänulik, et ta kaasa võeti. not! tjah, mida mina järeltulevast põlvest tean.. aga enda lapsepõlvest mäletan ma igatahes seda, et paariaastasena ma küll eriline kultuuriürituste fänn ei olnud. ma tahaks, et ma teaks ette, kui murutar plaanib oma lapsukesi taas kuskile harima minna. sest ma siis jääks targu koju.

ütleme siis otse välja, et ka seal üritusel oli minu meelest tegu just murutari klanniga..

stop right now

2009-02-09T22:56:00.004+02:00

noh, põhimõtteliselt on semester toredasti alanud..

üks õpilane kingib käekella (eermm?! aga ilusa!) ja teine saadab humoorika meili: That was just the first swallow announcing the upcoming spring.. I'm working on it.

meili eellugu oli selline, et keeldusin vastu võtmast ühte esseed. seletasin meilitsi, miks ma seda vastu võtta ei saa ja muuhulgas mainisin ka teisi puuduvaid kodutöid. mille peale siis saabuski ülaltoodud vastus.

pour your misery down on me

2009-01-27T21:41:00.003+02:00

noh, virutan kohe kaks posti korraga, siis saab jälle kuu aega puhata..

halb lugu on blogides see, et mõnikord kipud ise unustama, millest nende paljude aastate jooksul kirjutanud oled. hea lugu aga on see, et võid alati minna ja vaadata, kuidas kaunter tööd rügab teha.. ja ainult imesta, mis külastajaid siia toob!

Google: Thank youuuuUUUUUUUUuuuuuuuu
Google: suvelugemine
Google: "panic"
Google: onu uuno
Google: everybody acts
Google: alkohoolid
Google: tuvi eluiga
Google: dabadabadabadabadabadabadaba
Google: sa haara kinni mu käest
Google: 16115
Google: see suits sinu käes
Google: käändkonnad
Google: Õigekiri kuidas lõpetada kirja

a million chances pass me by

2009-01-27T21:16:00.003+02:00

ma mõtlesin, et soovin vähemalt head uut aastat ära, enne kui jaanuar otsa saab.

paus on olnud pikk ja mõttetu, ei teagi enam, kuidas rajale tagasi saada. elu toimub endiselt suures osas arvutis, aga blogid on kuidagi unustusehõlma vajunud.

varsti saab vähemalt tööle tagasi, eks siis võib jälle vaeste laste kallal irisema hakata. seniks.. ei teagi, mida öelda.. jääge moodsaks!

millest võiks tulevikus kirjutada -
teater, mida ei toimunud (sest näitlejal läks meelest kohale tulla).
film, mis toimus.
kontsert, mis toimus.

is youuuuuuuuuuuuuuuuuuuu baby!

2008-12-22T15:01:00.006+02:00

liiga hea, et olla tõsi...
word!!! literally!

vol 1:
vol 2:

edit: kaunist kunsti juba üsna pikka aega:
2007
2006

šuubiduubiduubidubiduu

2008-12-22T13:36:00.002+02:00

no shit, sherlock! ära tuli! ilus_jõulukaart.doc

so don't turn away

2008-12-12T10:16:00.002+02:00

vabandust, ma ei saa vait olla. wtf, märt sults?! (mitte et ma imestaks ta seisukohtade üle, oo ei; ainult vihastan) kas inimesed tõesti arvavad, et geid värbavad heteroid oma ridadesse? et nad jagavad voldikuid teemal "hakka ka geiks, sest gei olla on fun ja noortepärane!"? tahaks mõnda geid näha, kes on kampaania tõttu oma senisest turvalisest valge hetero elust loobunud. naaske mõistusele, palun!

mind huvitaks mõni poll, kus uuritaks erinevate riikide inimeste sallimatust. millegipärast olen ma kindel, et eesti teeks pika puuga kõikidele ära ja trooniks vaevata esikohal.
ma loodan väga, et madle saluveer & co suudavad kogu selle jama sees terve mõistuse säilitada.
ja et eestis ei ole vaja matthew shepardile analoogse keissiga tegeleda (wikipedia - matthew shepard; matthew shepard foundation - erase hate)

it's coming through a hole in the air

2008-12-11T21:39:00.004+02:00

et siis nädalavahetus tallinnas.

reedel sinna. õhtul kvaliteetaeg õega, söök-jook, sünnipäevanapsud. vahel ma ikka ei saa üle, et ta nüüd talinas on. aga need umbes kord kuus toimuvad paari päeva kaupa koosolemised on ka väga uudne ja mõnus lahendus.

laupäeval lennusadam ja türisalu pank (ilm oli sjuperdjuper, päike kuldas puude latvasi jms. tartus oli selleks ajaks vist juba 2 nädalat polaaröö olnud, nii et puhtalt faktist, et päike siiski eksisteerib, piisas heaks tujuks). siis söök vapianos (nii lahe koht on päriselt olemas!) ja oligi manhattan transferi aeg. linnahallis olen ma oma elu jooksul täpselt paar korda käinud ja see on ikka ulmeline koht küll. riidehoid maksab 25 (kakskend viis!) krooni näiteks. täitsa napakad. hea, et vetsud tasuta olid. alguses oli küll tunne, et lõime noorusrekordi, aga hiljem tundus, et üks-kaks meievanust tegelast oli ehk veel. igatahes üllatavalt palju oli väga auväärses eas inimesi. kontsert ise oli päris tore, kuigi lühike. lisalugudega kestis vist umbes 1:45. eh, haltuura.. aga kõrva paitas.

nojah. pärast kontserti oli kultuuritoimkond organiseerinud pöfikülastuse (jumal tänatud, sain linnukese kirja). aga film ("humboldt county") oli küll elumõttetu. kui ma ei oleks überpika rea keskel istunud, oleks kindlasti välja hiilinud; aga surusin viisakalt hambad risti ja kannatasin ikka lõpuni. režissöörihärra oli ka kohal ja rahval paluti tungivalt jääda filmi üle arutlema. lausa anuti. et kuulge, teeme nii, et ära lähevad ainult need, kellel tõesti on vaja minna. hüsteeriliselt naljakas oli. õnneks murdsime siiski välja. ma oleks tahtnud ehk jah ühe küsimuse esitada. et miks oli vaja seda filmi teha. ma ei ole mingi kuiviknaine, aga narko/narkarite heroiseerimisest ma ka aru ei saa. naljakas nagu ka ei olnud. kaasa elama ja tundma ei pannud. nihelesin ja kortsutasin kulmu, neljasõnaga.

pühapäev oli erinevate täditütarde päralt. jumal paraku, kui laps on majas, siis asjalikku juttu saab ajada umbes 10 sõna paari tunni jooksul. asi seegi muidugi.

one way up and one way down

2008-12-11T21:29:00.003+02:00

ma ei ole abielus. aga mul on neli tädi. (kes seda abikaasat veel jaksab pidada, kui juba neli tädi on?! toim.)
J

minu ema ja isa on lahutatud. minu emal on tüdruksõber M. see oli natuke naljakas, sest ka minu isal oli tüdruksõber M (sama eesnimi - toim.). aga praegu mu isa on vallaline. (lucky you, kaks võõrasema sama nimega ei ole naljategu)
K

misanthropic, but in a nice way

2008-12-09T21:49:00.004+02:00

so gay, so gay..

khm, mul on juba lausa piinlik selliseid sissekandeid nii tihti teha, aga mis parata, geid on ju ka inimesed, eksole (jaaaa, on!). ja mitte ainult inimesed, vaid vaimukad inimesed. nii et ma lihtsalt pean viitama ühele maailma kõige naljakamale blogile - nimelt dorothy snarkerile.
huvitav, kas eestis ka homme tavapärasest rohkem inimesi "haiged" on. väga pull idee mu meelest.

edit: hehh, delfis ka möll lahti. ma mõtlen, et mis vägi küll sunnib inimesi nende jaoks nii jälke ja haigeid asju lugema ja kommenteerima..

ps. ma tean küll, et mind loeb umbes kümme inimest, aga kas äkki neist kümnest keegi oskab öelda, kas eestis ei ole ka mõnda dorothy snarkerit?

pps. varsti, kui ma enam nii gei ei ole, kirjutan ehk ka nädalavahetuse tallinnaskäigust ja ainsast pöfikülastusest (väkk) ja manhattan transferi kontserdist. stay tuned.

i want love that don't mean a thing

2008-12-09T18:22:00.003+02:00

1 korralda asutuse jõulupidu (sama asutuse ruumides).
2 piletihinnaks pane 100 eeku (söök? mittealkohol?).
3 palu tarbitav alkohol igaühel ise kaasa võtta.
4 bändiks kutsu mini-mtj (!!!)
5 vürtsita ürituse kava küsitava väärtusega huumoriga.
6 imesta, miks huvilisi nii vähe on.

tjah, majanduskriis küll, aga no kuskil on piir!

thank god it's not that simple in my secet life

2008-12-05T00:19:00.006+02:00

ohhoo. vaatasin just, et delfi debiilikud ja nende sõbrad möllavad taas. ja ma tõesti ei imesta enam üldse selle üle, miks eesti geid enamasti kapis on. peab ikka enesehävitajaliku mõttelaadiga olema, et sealt välja julgeda piiluda. nõme lugu.

siia üks kohane, suhteliselt pikk, aga see-eest mõttekas tsitaat ühelt mu lemmikult:

---

To love, to love, to love, even when you think the heart is exhausted by anger and fear and hurt and disappointment and the latest presidential election*. To love. That is the larger task which connects us all. That is the narrative to which I hope we all can strive. Love is large, love defies limits. People talk about the sanctity of love... Love is by definition sacred. Not some love between some people but all love between all people. How can anyone say one person's love is more sacred than another person's? If indeed it is love it is sanctified. If it is indeed love the right to marriage is not questionable. In my mind nothing pleases God more than love. I do not think it pleases God to codify bigotry. I do not think it pleases God that fear guides the hand of the law in the name of a cultural war.

I'm always shocked that gay marriage is such a big deal. You have to realize how precious human life is, when there are tsunamis and mudslides, when there are armies and terrorists -- at any moment, you could be gone, and potentially in the most brutal fashion. And then you have to realize that love is truly one of the most extraordinary things you can experience in your life. To begrudge someone else their love of another person because of gender seems to me absolutely absurd. It's based in fear, fear of the other, fear of what is not like you. But when you are able to see lives on a day-to-day basis, rather than reducing it to politics, then it humanizes a whole community of people that were otherwise invisible.

The ways in which we are similar are much more numerous than the ways in which we are different.

*2004

äripäev sakib

2008-12-04T19:49:00.002+02:00

tänane postitus külalisesinejalt; aitäh, tegelane.

Mitu korda peab ühte kärbest maha lööma?
Mingil hetkel hakkasin Äripäevast pakkumisi saama. Ma siis klõpsasin aga linki, et rohkem ei taha ja ikka tuli. Lõpuks saatsin kirja, et palusin minu meil neil eemaldada. Sain kiirelt toreda vastuse, kus ka vabandati, et ju on filter kakti läinud ja tänati, et probleemile tähelepanu juhtisin. Väga meeldib tunne jäi.Kuni tänaseni, mil sellise meili sain:"Pöördun Teie poole nõusoleku saamiseks. Nimelt eeldab järgmisest aastast karmistuv infoühiskonna teenuste seadus, et e-postiga saadetaval infol ja pakkumistel oleks saaja nõusolek. Oleme Teile varem Äripäevast infot saatnud ja ühel hetkel olete teavitanud meid sellest loobumisest, nüüd küsime Teie soovid info osas veel kord üle. Kinnituse (või keeldumise) saate anda SIIN ".Et siis milles probleem? Millest aru ei saadud, et kui ühe korra keeldusin, et kas ma ikka aru sain, et millest ma keeldusin? Keeldumiseks on kohustuslik täita väljad: Eesnimi, perenimi, e-post, telefon.Sõitke seenele, ma ütlen! Teate ju väga hästi, et ma ei taha teilt pakkumisi ega kirju saada, veel vähem teile nüüd ka oma telefoninumbrit jagada. Selleks, et keegi saaks hiljem üle helistada ja küsida, et kas ma ikka päriselt tahtsin ka teha linnukese lahtrisse "palun mulle mitte rohkem infot saata"?Urr..!

... of my yesterday

2008-12-02T22:27:00.005+02:00

ma räntisin epu blogis mõnda aega tagasi teemal eestlaste kitsarinnalisus, rassism ja kõigevõõraviha. jätkan oma kodus. kui üks tunnustatud (?) arst sellise seisukohaga välja tuleb, siis ega vist "tule taevas appi" ka enam ei päästa. kommentaaridest (hetkel neid umbes 300), lugesin 20 esimest ja 20 viimast, ja ma ei usu, et vahepealsetest midagi uut ja huvitavat leiaks. ma ei liialda, mul tuli tõesti klomp kurku seda jama lugedes. ja käed tõmbusid rusikasse. soovin kõikidele agressiivsetele homofoobidele seda, et nende armastatud lapsed geideks osutuks. palju õnne.

and if i had those golden dreams

2008-12-02T00:23:00.004+02:00

mõned mõtted kirjutan üles..

1. ma ei mäleta enam, miks ma kunagi thunderbirdi kasutama hakkasin, aga kui täna pärast poolepäevast maadlemist taas outlook expressiga tõtt vaatasin, sain aru, et olen koju jõudnud. alles nüüd taipasin, kui haige see thunderbird ikka oli..

2. kuidas vastata üliõpilase meilile enam-vähem viisakalt, aga siiski nii, et ta saaks aru, et ma olen kuradi vihane ta peale? mulle on pedagoogiameti juures alati kõige rohkem vastu hakanud see, kui ma pean noortele täiskasvanutele elementaarseid käitumis- jm reegleid õpetama. piinlik on ja ei oska kohe kuidagi..

3. palju õnne, alma mater. kuna ametlik töötegemine kestis 12ni, siis nautisin seda, et tegin täna oma asju päevasel ajal, mitte öö hakul, nagu tavaliselt. öö hakul kirjutan siis erandkorras mõtteid üles..

might as well jump

2008-11-25T15:45:00.002+02:00

pärast seda, kui olin tahvlile kirjutanud "sa näed täna hea/kena/väsinud/jne välja", tuli küsimus, et kas eestlased ikka midagi sellist ka ütlevad, et "you look like shit today".

no maitea.. :S

promise i made started to fade

2008-11-24T16:23:00.002+02:00

lumivalge, süsimust, kirsspunane, mürkroheline, krõllkollane. krõllkollane? wtf?

girls aloud . the promise

2008-11-21T22:27:00.001+02:00

reede õhtu puhul lubame endale taas väikseid maitsevääratusi.. happy-happy-joy-joy!

you were supposed to come with me

2008-11-19T12:46:00.002+02:00

vaatasin üle ühe oma õpilase teisele õpetajale mõeldud kodutöö. ja ütlesin siis, et ta H-le kindlasti mainiks, et ma aitasin. oli siis töö lõppu sellise vabanduse lisanud:

Kallis Õpetaja H!
Te üllatasite sest minu head eesti keelest, ma pean te Õpetaja K suur-suur-suur appi mulle. jaja! vabandust :P

tsiteerigem klassikuid - sellist juhtub, armas õpetaja!

looks could kill

2008-11-12T00:21:00.007+02:00

kui juba sellel lainel.. kiigume siis edasi.
ma olen väga tolerantne. ahah, okei, ehk liigagi. liialdan inglise keelega ja mitte vähe. guugeldan, surfan, šoppan.
aga sveedbänkk suutis isegi minusugusel tolerantikul juhtme kokku ajada. ma vihkan seda nime. ja ma ei ole väga kaugel pangavahetusest.

aga vaatame, mida päll ja koo arvavad:
http://www.eki.ee/keeleabi/index.php?leht=4

Kuidas käänata eesti keeles võõrnimesid Grand Hotel ja Swedbank, kas panna ülakoma? - Omastav kääne on Grand Hoteli ja Swedbanki, seesütlev kääne on kääne on Grand Hotelis ja Swedbankis. Ülakoma ei ole tarvilik.

Kas Hansapanga uues nimes Swedbank võib inglise bank'i ära tõlkida ja käänata siis Swedpank : Swedpanga? – Ei, bank on nime osa, õige on Swedbank, omastavas Swedbanki.

Kuidas hääldada nime Swedbank? – Seda nime tuleks hääldada [sue(e)dbänk]. Peame võimalikuks, et üldises kasutuses võib hääldus edaspidi mõnevõrra kodustuda, nt [sveedpänk].

töödata ja taodelda vol 2

2008-11-11T20:59:00.003+02:00

ma pean ikka selle postituse ära tegema.

1) taodelda ei ole õige. taotleda on.
2) töödata on vale, töötada õige.
3) aga vaadata on ok. ja vaatama ka.

novot. jõudke edaspidigi otsinguga siia..

how he makes me dizzy

2008-10-28T17:15:00.002+02:00

äh, ei saa mina aru, miks see eelmise posti mariah' lugu ei mängi. aga no ma olen umbes kolm korda teda juba proovinud uuesti panna ja ikka ei õnnestu. ometi teen kõik nii, nagu peab. et minge siis juutuubi ja kuulake seal, kui huvi on.

aga tahtsin hoopis rääkida sellest, et .. lucky lucky me.. mul on ühes rühmas kaks usa poissi, kes on mõlemad keeleliselt andekad ja asjast huvitunud. et siis rõhutada imetabaseid fakte, seesama lause veel üks kord: mul on ühes rühmas kaks usa poissi, kes on mõlemad keeleliselt andekad ja asjast huvitunud. ömeising!

mariah carey . all i want for christmas is you

2008-10-27T16:58:00.001+02:00

pärast sügisest kella keeramist algab mul alati:
1) teejoomisperiood
2) küünlapõletamisperiood
3) jõululauluperiood

ma annan endale täiesti aru, et ülalolev näide ei ole parim variant demonstreerimaks mu muidu ülimalt sofistikeeritud muusikamaitset, aga mis teha. aeg-ajalt võib ju veidi cheesy olla.. see lihtsalt on mu kõige lemmikum jõululaul.